Planeedi GJ 1132b puhul, mis tiirleb meist 39 valgusaasta kaugusel lõõskava punase kääbustähe Gliese 1132 ümber, võib hapniku avastamine paraku tähendada sootuks vastupidist.

Too eksoplaneet, mida võiks nimetada „ekso-Veenuseks“, on ootuspäraselt põrgulik koht. Planeedi orbiit oma tähe ümber on äärmiselt kompaktne, jäädes tähest ainult 2,25 miljoni kilomeetri kaugusele. See tähendab, et Gliese 1132 võimas kiirgusvoog küpsetab planeeti lakkamatult.

Kui GJ 1132b mullu avastati, hakkasid astronoomid selle vastu kohe suurt huvi ilmutama. Hoolimata üsna ekstreemsest orbiidist paistis planeet nimelt alal hoidvat atmosfääri. See polnud aga sugugi ootuspärane — eelduste kohaselt pidanuksid tähest kiirgav kuumus ja võimas tähetuul (tähte moodustava gaasi paiskumine maailmaruumi) GJ 1132b atmosfääri väga kiiresti ammendama, jättes endast järele vaid sulava ja viljatu anorgaanilise räbukamaka.

Nüüd üritavad astronoomid välja selgitada, kas planeedi atmosfäär on tihe ja massiivne või hõre ja napp. Võttes eelduseks, et GJ 1132b-l on kunagi minevikus olnud veeküllane atmosfäär, usuvad Harvardi-Smithsoniani astrofüüsikakeskuse astronoom Laura Schaefer ja tema töörühm, et pigem on tõenäoline teine variant.

„Jahedamatel planeetidel võib hapnik tähendada maavälist elu ja elamiskõlblikkust. Kuumal planeedil nagu GJ 1132b on see pigem märk vastupidisest — planeedist, mida aktiivselt küpsetatakse ja steriliseeritakse,“ selgitas Schaefer keskuse pressiteates.

GJ 1132b atmosfääri arengu varajases etapis võis selles sisalduv veeaur tekitada jõulise kasvuhooneefekti ja tähe niigi tugevat kuumuskiirgust veelgi võimendada. See garanteeris miljoniteks aastateks planeedi pinnakivimite püsimise vedelas olekus. Ehkki magma pidi osa hapnikku endasse neelama ja veelgi rohkem pidi seda paiskuma maailmaruumi, jäi seda tõenäoliselt siiski järele astronoomiliste uuringutega tuvastamiseks piisavalt suurel hulgal.

Teadlaste arvates on ka meie päikesesüsteemi Veenusel kunagi olnud niiske atmosfäär, kuid ajapikku lõhkus Päikese ultraviolettkiirgus veemolekulid laiali (seda protsessi nimetatakse fotodissotsiatsiooniks) ja kergem vesinik hajus kosmosse. Mõistatuslikul kombel on Veenuse atmosfäärist aga leitud väga vähe hapnikku, mis planetolooge siiamaani kukalt kratsima paneb.