Ent nagu öeldud, selget vastust selle kohta, mis siis ikkagi maandurist sai, keegi pressikonverentsile saabunud spetsialistidest anda ei osanud.

Arvestades seda, et Schiaparelli maanduri eesmärk oligi lihtsalt edukalt ja tervelt, pehmelt maandudes Marsi pinnale jõuda, võib see seada küsimärgi alla ExoMarsi missiooni järgmise etapi, milleks on aastal 2020 Marsile kulguri nimega Bridget saatmine. Bridget peaks laskuma sama tehnoloogia abil, millega pidi planeedile jõudma Schiaparelli, ent kui maandur elumärki ei anna, siis tekib küsimus, kas on mõtet sellele samal viisil palju kallimat kulgurit järele saata.

Raadiosignaalide järgi võib eeldada, et suurema osa ettenähtud sammudest oma kuue minuti pikkuse laskumise jooksul läbi Marsi õhukese atmosfääri läbis Schiaparelli edukalt. Nii laskis ta näiteks välja langevarju ning seadis tööle kuumuskindla kaitsekilbi.
Ent nii Indias asuva Pune raadioteleskoobi kui ka Marsi orbiidil tiirleva ESA sondi Mars Express poolt vastu võetud Schiaparelli raadiosignaalid katkesid pisut (umbes viiskümmend sekundit) enne seda, kui moodul pidi Marsi pinnale laskuma.

Nagu öeldud, hetkel tegeletakse andmete analüüsiga ja kõik on kaunis segane. Paistab aga, et Schiaparelli laskis langevarju välja pisut varem, kui ta seda tegema pidanud oleks. Ja teiseks näib, et reaktiivmootorid, mille abiga maandur pidurdama pidi, küll käivitati, ent lülitati välja varem kui pidanuks.

„Schiaparelli katsemooduli osas jõuavad meieni peagi andmed, mis aitavad meil täielikult mõista seda, mis juhtus ning ka seda, miks pehme maandumine ei õnnestunud,“ lausus ESA üks direktoreid David Parker, viidates sellele, et eurooplaste ehitatud maanduri saabumine punasele planeedile oli avariilise loomuga.

ESA ExoMarsi missiooni esimene etapp koosnes (või koosneb) kahest seadeldisest – kui Schiaparelli maanduri saatus on segane, siis see on kindel, et "emalaev", jääkgaase analüüsiv sond Trace Gas Orbiter ehk TGO on töökorras ning end edukalt planeedi orbiidile sisse seadnud, kinnitas Wörner.