Tartu ülikooli füüsika instituudi kiletehnoloogia labori insener Maido Merisalu kirjutab jaanuari-veebruari Horisondis, et viimastel aastatel on muutunud aktuaalseks kosmosetehnika tarbeks mõeldud korrosioonivastaste kaitsekatete arendamine.

Orbiidile saadetavate seadmete arv kasvab iga aastaga ja nende kõrget hinda arvestades oodatakse, et need kestaksid võimalikult kaua. Suuremate satelliitide maksumus ulatub sadadesse miljonitesse eurodesse ning seejuures eeldatakse, et need töötavad vähemalt kümme kuni kakskümmend aastat.

Lisaks inimese põhjustatud tark- ja riistvaravigadele lühendab satelliitide tööiga kosmilise keskkonna hävitav mõju (korrosioon). Korrosioon kosmoses on keerukam probleem kui esmapilgul arvata võib, sest see toimub mitmete tegurite koosmõjul.

Kõige suuremad mõjurid on gammakiirgus, kiiresti liikuvad laetud osakesed, Maa-lähedasel orbiidil olev atomaarne hapnik, neutronid, vaakum, temperatuuri kõikumine, kütusest pä-rinevad korrodeerivad ühendid ning ka suuremad osakesed nagu mikrometeoriidid või inimese enda ülesviidud tehnikast pärit kosmoseprügi.

Kosmose laastavat mõju orbiidil tiirlevatele seadmetele saab oluliselt vähendada spetsiaalsete kaitsekihtidega, mida ka Eestis arendatakse. Üheks näiteks on alumiiniumsulamitele mõeldud nanotehnoloogial põhinev õhuke nanostruktuurne kate.

Selline alumiiniumi erosiooni vähendava vastupidava katte valmistamise tehnoloogia oleks tõsiseltvõetav alternatiiv senisele NASA-s kasutatavale plasmaelektrolüütilisele oksüdatsioonile, mis paraku kahjustab tõsiselt pisemaid keeruka kujuga alumiiniumdetaile.

Eesti teadlaste arendatud nanostruktuurse materjali patendi esimese kasutamise õigus antakse lähikuudel tõenäoliselt Tartu ülikooli hargettevõttele Captain Corrosion OÜ. Ettevõte plaanib katsetada katet kosmoses juba 2018. aastal, koostöös Tartu ülikooli kiletehnoloogia labori ja Tartu observatooriumiga. Testimine on kavas läbi viia Eesti vabariigi 100. aastapäeva auks üleslennutataval tudengisatelliidil ESTCube-2.

Allikas: Horisont/ERR Novaator