Alates sellest, kui esimene eksoplaneet (ehk siis planeet, mis tiirleb mõne teise tähe ümber) 1992. aastal avastati, on astronoomia teinud hiigelsuuri samme, nüüdseks on eksoplaneete kirjas juba 925 ja enam kui 18 000 vihjet nende kohta vajab veel üle kontrollimist. Rääkides, kui mitu nendest eksoplaneetidest võiks olla elamiskõlbulikud, võime me teha vaid pealiskaudseid oletusi.

NASA räägib elamiskõlbulikest piirkondadest (Circumstellar habitable zone, CHZ, mõiste on olnud kasutusel juba 1953. aastast alates) tähtede ümber, kus vesi võiks vedelas vormis eksisteerida. Planeete, mis võiks sellisel kaugusel oma tähest olla, on erinevatel hinnangutel Linnutee galaktikas 500 miljonit kuni 150 miljardit. Kuid kuna mitte keegi ei tea, kui mitu tähte me galaktikas üldse on, siis ei saa ka neid numbreid just eriti tõsiselt võtta.

Enamik planeetidest, mis on oma tähtede ümber elamiskõlbulikul kaugusel leitud, on küll pigem super-maad või gaasihiiglased, kuna esialgu on ikka lihtsam suuri planeete tähele panna.

Võimalike eluks kõlbulike ekspolaneetide kataloog loeb praegu üles 12 planeeti, lähtuvalt nn maa-sarnasuse indeksist (Earth Similarity Index, ESI). Vaata siit

Paraku, mida enam aeg edasi läheb, seda enam seatakse CHZ-kontseptsioon kahtluse alla. Vett leitakse ka kaugemal asuvatel planeetidel, kus ta enamiku ajast on jäätunud vormis. Vähemalt teoreetiliselt võiks sellisedki planeedid elu võimaldada. Isegi Maal oleva vee algupära on siiani pigem hüpoteeside tasandil, kindlat teadmist selle kohta ei ole. Seega, pole meil ka võimalik meie minevikku teiste planeetidega võrrelda. Teadmisi lihtsalt napib.

NASA oletab, et eluks on vaja kolme tingimust

  • 1. planeedi pinnal peab olema suuremal alal vedelat vett
  • 2. keskkond peab soosima komplekssete orgaaniliste molekulide teket
  • 3. on vaja ka energiaallikaid, mis võimaldaks ainevahetust

Hüpotees, et väljaspool Maad võiks leiduda elu, on eksisteerinud vist juba ajaloo algusest peale, kuid alles 20. sajandil avanes võimalus teooriaid kontrollima hakata. Merkuuril, Veenusel, Marsil pole elu siiani leitud, kaugematel planeetidel pole suudetud isegi aparaate maha panna. Rääkimata eksoplaneetidest, neid näeb ikka veel vaid täpikestena teleskoobis.

Nüüd oletatakse ka, et elu kujunemiseks on vaja tähel vanust mitu miljardit aastat, nooremate tähtede ümber pole evolutsiooniks piisavalt aega olnud. Lisaks peab täht kiirgama kõrgsageduslikku ultraviolettkiirgust, et planeetide ümber võiks osooni tekkida, kuid ionisatsioon ei tohi olla nii tugev, et see hakkaks elu hävitama. Ja kui planeet on tähe suunas ainult ühe küljega, nagu näiteks Kuu meie planeedi suhtes, siis kipub ta jälle elamiskõlbulike hulgast välja langema.

Oletatakse, et elamiskõlbulikud planeedid vajavad ka tahket maakoort, selliseid nimetatakse ingliskeelsetes allikates nimega terrestrial. Planeedid peavad olema ka piisavalt suured, et nad suudaks tekitada atmosfääri ja et nad oma energiat avakosmosesse ära ei kaotaks. Samas liiga suured, nagu gaasihiiglased ei tule jälle arvesse. Gaasihiiglaste kuud on juba omakorda arvesse võetud võimalike eluks kõlbulike planeetidena.

On ka oletatud, et jahedamad tähed võivad tegelikult soosida soojemate planeetide olemasolu. Kuigi enamik tähtedest koosneb vesinikust ja heeliumist, sisaldavad nad ka erinevaid metalle ja mida suurem metallide esinemine, seda suurem tõenäosus on planeetide tekkeks ja ühtlasi ka elu kujunemiseks.

Lisaks tuleb arvestada sellega, et peaaegu pooled tähed võivad olla kaksiktähed, mille omavaheline liikumine võib elamisväärsust mõjutada. Punaste kääbuste ümber elu võimalikkus on vaidluse teema. Pruunide kääbustähtede ümber arvatakse, et elu pole võimalik.

Aga nagu juba korduvalt öeldud sai, meil ei ole tegelikult elamisväärsust millegi muuga võrrelda kui vaid omaenda planeediga, mis tiirleb oma kollase kääbuse - Päikese ümber.