Elektroonikat ohustav ülivõimas magnettorm tabab Maad sagedamini kui arvatud
Tulemused vihjavad, et sarnaseid kaasaegsest elektroonikast sõltuvaid tsivilisatsioone raputavaid vahejuhtumeid võib tulla ette arvatust sagedamini, kirjutab ERR Novaator.
Kolme aasta eest teatasid jaapani teadlased enam kui tuhande aasta vanuseid seedripuid uurides ootamatust tähelepanekust. Aastatele 774-775 vastavates aastaringides leidus üllatavalt palju radioaktiivset süsiniku teisendit.
Aeglaselt lagunev isotoop tekib peamiselt Maa ülaatmosfääri tabavate ülikiiresti liikuvate laetud osakeste ja atmosfääri moodustavate molekulide kokkupõrkel. Jõnksu oleks saanud seletada paljude üheaegselt atmosfääri tabanud energeetiliste osakestega.
Peagi seostati jaapanlaste tähelepanek anglosaksi kroonikatesse tehtud ülestähendusega. Aastal 774 olevat pärast päikeseloojangut ilmunud taevasse punase lunastaja ristikuju.
Teaduslikumate võimalike seletustena nähti Päikesesüsteemi lähedal lahvatanud supernoovat, gammasähvatust ja ka näiteks Päikest tabanud hiidkomeeti.
Tüüpilised virmalised taevasse toovad päikese krooni massi pursked heideti eos kõrvale. Jaapanlaste arvutuste kohaselt oleks see pidanud olema seedrijälgede selgitamiseks sedavõrd võimas, et hävitada osoonikiht ja algatada kuues väljasuremislaine.
Mõni nädal hiljem sai aga ilmseks jaapanlaste eksimus. Töörühm eeldas, et laetud osakesed oleksid teele asunud üle terve päikesepinna nagu valgus.
Reaalsuses on päikeseloidetel kindel suund ja lähtepunkt nagu taskulambi valguskiirel. Kuigi parandus andis hüpoteesile uue elu, oleks pidanud torm olema ikkagi vähemalt 20 korda võimsam kui Carringtoni sündmus.
Päikese kapriiside mõjul tekkinud geomagnetiline häiritus pani 1859. aastal telegraafiseadmed sädemeid pilduma, kuked keset südaöösel laulma ja võimaldas tänaval öösel ajalehte lugeda.
Ometigi võib hiljuti ajakirjas Nature Communications ilmunud rootsi teadlaste töö põhjal pidada just seda selgitust kõige tõenäolisemaks.
Lisaks süsinik-14'le hulgale uuris Raimond Muscheler kolleegidega ka Gröönimaalt ja Antarktikast kogutud jääpuursüdamikes leidunud ka radioaktiivse berüllium-10 ja kloor-36 suhtelist sisaldust.
Sõltuvalt sellest, kas teisendeid tekkis peamiselt päikese prootonite, gammasähvatuse või supernoova mõjul, oleks nende täpne kogus erinev. Tulemused viitavad esimesele. Veelgi enam, aastal 993-994 koges maailm sarnase tugevusega tormi.
Töörühm järeldab tulemuste põhjal, et 774-775 aasta geomagnetilise tormi vältel oli enam kui 30 megaelektronvoldi suurust energiat kandvate prootonite voo tihedus vähemalt viis korda suurem, kui ükskõik millise aastatel 1956-2005 nähtud proturberantsi ajal.
Muscheler viitab kolleegidega tulemuste põhjal tungivale vajadusele päikseloidete ja päikeseaktiivsusega seonduvaid riske ümber hinnata.
Üle-eelmisel aastal ilmunud Põhja-Ameerika elektrivõrkudele keskendunud Lloyd'si analüüsi kohaselt võtaks isegi Carringotoni sündmusega võrreldava tugevusega geomagnetiliste tormide järel 20-40 miljoni ameeriklaste uuesti elektrivõrku ühendamine aega vähemalt viis kuud, täielik kahjude likvideerimine 1-2 aastat. Majanduslik kahju oleks märkimisväärne.
Juba tavalistest tormidest ja inimlikust veast tingitud kahjud ulatuvad igal aastal analüüsi kohaselt Põhja-Ameerikas 65-160 miljardi euroni.
