Ega siis skafander pea nii kohmakas olema, kui NASA praegu välja valis

 (10)

Skafandritega on paras jama. Mullu oleks itaallasest astronaut Luca Parmitano kosmosekõnnil peaaegu ära uppunud NASA skafandrisse, millised rahvusvahelises kosmosejaamas kasutusel, ja mille jahutusvedelik valesse kihti pääses. Seepeale korraldas NASA lausa rahvahääletuse, millised uued skafandrid välja peaks nägema. Otsus oli küll vist ette ära tehtud, sest valida oli vaid kolme kohmaka ja koleda skafandri vahel.

Massachusettsi tehnoloogiainstituudis (MIT) on aga juba mitu aastat olnud laual saledust ja isegi moekust rõhutav uus skafandridisain, nimega BioSuit. Selle väljatöötamisel on tehtud suuri edusamme, aga vähemalt kümme aastat peab veel vana skafandridisainiga toime tulema.

Põhimõtteliselt on seniste skafandrite aluseks see, et nad on seestpoolt rõhu all. Rõhk võib olla küll madalam Maa õhurõhust, sest skafandris pole vaja lämmastikku, aga seda enam on inimesel vaja hapnikku, ja mida madalam rõhk, seda vähem hapnikku astronaudid kätte saavad. Samas on liikuvuse saavutamiseks vaja just rõhku vähendada. Ja skafander vajab ka jahutamist, ta peab olema piisavalt tugev, et mikrometeoroidide sajus terveks jääda, ning kaitsma inimest kosmilise kiirguse eest. Skafander peab sisaldama ka sidevahendeid. Marsile minek seab aga ka uusi nõudeid, eriti skafandri mugavuse osas.

Seotud lood:

Apollo/Skylab A7L skafandris (millistega 1969-1972 Kuu peal käidi) oli kokku 11 kihti, ning sellega oli astronaut kaitstud temperatuurivahemikus -156 ja +121 kraadi Celsiuse järgi. Täna tavalised skafandrid, venelaste Sokol ja USA kosmosesüstikute ACES, ei võimalda aga avakosmoses tegutsemist. Kosmosekõnniks on kasutusel vene skafander Orlan või NASA Extravehicular Mobility Unit (EMU), mis kaaluvad tavaliselt enam kui sada kilogrammi. Venelaste skafandridisain pärineb juba aastatest 1973-1977, ameeriklastel 1982-1994. Hiina skafandrid jäljendavad suures osas Vene omi.

Nahale liibuvad skafandrid annaks seega inimestele tohutult liikumisruumi juurde, kuid nad peavad olema ka vastupidavad, ja just siin on veel palju arenguruumi, mis sunnib edasi töötama. BioSuit tugineb rohkem mehaanilisele vastusurvele kui skafandri enda rõhu alla panekule ja sellega annaks tõesti astronaudile saledama kuju ja palju suurema liikumisvabaduse.

Senised skafandrid, millesse NASA astronaudid ronida võisid, et avakosmoses jalutada, maksid 20 miljonit dollarit tükk. BioSuit võiks olla oluliselt odavam.