Juba meie galaktika Linnutee seest eksoplaneetide ehk Päikesesüsteemi väliste planeetide leidmine on keeruline. Hämmastava galaktikavälise avastuseni aitas Oklahoma ülikooli teadlased Xinyu Dai ja Eduardo Guerrase aga mikro gravitatsiooniläätse meetodi kaval kasutamine, kirjutab Science Alert.

Meetodit lihtsustatult kirjeldades: jälgime tähe valgust ja kui selle ümber tiirleb mingi objekt - planeet-, siis selle mass murrab oma gravitatsiooniga seda valgust, nii et seda märkame. Umbes nii nagu tavaline lääts murrab valgust, et seda kuhugi koondada. See planeet käitubki kui nn gravitatsioonilääts. Mida suurem mass sel on, seda suurem gravitatsioon ja seda suurem valguskiirte murdumine.

Gravitatsiooniläätse meetodi abil on Linnutee galaktikast eksoplaneete otsitud – nii leiab ka kõige väiksemad ja kaugeimad planeedid, Maast tuhandete valgusaastate kaugusele jäävad taevakehad. Sõna "mikro" viitab aga sellele, et võimalik on veelgi täpsemalt ja kaugemalt neid gravitatsiooniläätsi leida.

Dai ja Guerras uurisid konkreetselt kuue miljardi valgusaasta kaugusel olevat galaktikatuuma (ehk kvasarit) RX J1131-1231. Nad avastasid, et selle ning Maa vahele, meist 3,8 miljardi valgusaasta kaugusele jääb galaktika, mille gravitatsiooniväli muudab kvasari valgust nii, et sellest tekib neli kujutist.

NASA Chandra observatooriumi andmeid analüüsides jõudsid nad järeldusele, et seda muutust saab selgitada ainult sellega, et galaktikas asuvad planeedid, mis gravitatsiooniläätsena käituvad. Selgus, et seal on umbes 2000 eksoplaneeti, suurustega Kuust Jupiterini.

"Oleme selle avastuse üle väga elevil. See on esimene kord, kui keegi on väljaspool meie galaktikat planeedid avastanud," ütles Dai.

Guerras lisas, et kuigi pole lootustki neist planeetidest kunagi korralikke kaadreid teha, on tegemist väga ägeda teadusliku avastusega. "See galaktika on 3,8 miljardi valgusaasta kaugusel, pole vähimatki võimalust, et saaksime neid otse jälgida - isegi kõige võimsaima teleskoobiga jääb see ulmevaldkonda. Aga meil on võimalik neid teoreetiliselt analüüsida, nende olemasolu kinnitada ja võibolla isegi nende massi kunagi määrata. See on väga äge teadus!" lausus ta.

Oklahoma ülikooli teadlaste uurimus avaldati ajakirjas The Astrophysical Journal.