Kuni 2007. aastani kandis üksus hoopis tähist AMARC (õhuruumi hoolduse ja uuendamise keskus, Aerospace Maintenance and Regeneration Center), 1965. aastast 1980-teni aga MASDC (sõjalennukite talletamise ja maha kandmise keskus, Military Aircraft Storage and Disposal Center).

Rajati väeosa juba Teise maailmasõja lõppedes, kui ilmnes vajadus sõja ajast üle jäänud lennukipargi ladustamiseks ja lammutamiseks, uuemal ajal on aga esiplaanile tõstetud lennuvahendite hooldus ja uuendamine. Asub see üksus Tucsonis Arizonas asuvas Davis-Monthani lennuväebaasis.

Ja vaatepilt on tõesti võimas, selles baasis paikneb alaliselt ligemale 4400 lennukit, mitte tingimata mahakandmist ootamas, vaid ennekõike regulaarsel hooldusel ja ladustamisel. Igatahes paistab tõesti olevat tegemist suurima lennukite laopaigaga maailmas. Surnuaed see kohe mitte ei ole, kuigi enamik lennukeid, mis seal paikneb, on siiski vähemalt ajutiselt teenistusest maha võetud, aktiivsete sõjalennukite hooldusega tegeleb ju iga lennuväebaas ja lennukikandja oma jõududega.

1946. aastal rajati see üksus osana 4105. lennuväebaasi üksusest, 1948. aastast kandis nime 3040. lennukite talletamise depoo, kuhu ladustati esimese hooga B-29 ja C-47 lennukid. Boeing B-29 Superfortress-tüüpi pommitajad kanti lõplikult maha 1960. aastal, Douglas C-47 Skytrain lennukid on kohati siiani veel kasutusel. Kuid täna näeb AMARG-is igasuguseid, pigem vananevaid lennukeid.

Davis-Monthani baas valiti seetõttu, et seal on madal niiskustase, vähe sademeid, leeliseline pinnas ja mäestikutingimused (780 m üle merepinna), mis vähendab metalli roostetamist ja korrosiooni. Kuna pinnas on kõva, pole lennukite ladustamiseks vaja tingimata nende all olevat pinda isegi sillutada.

Kuni 1965. aastani pidas USA merevägi eraldi lennukite ladustamisplatsi Litchfield Parkis, Goodyearis Arizonas, kuid seejärel toimetati sealt veel 500 lennukit Davis-Monthani baasi. Mereväe lennubaas Litchfield Parkis suleti lõplikult 1968.

1980. aastatel tuli uus ümberkorraldus, kui baasis hakati tegelema ka vananevate kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide lammutamise ja ümberehitamisega. 1990. aastatel aga, seoses START I desarmeerimislepetega, sai baas ülesandeks lammutada 365 B-52 pommitajat. Nende lennukite tükeldamiseks oli kasutusel eriline ligi kuus tonni kaaluv giljotiin.

AMARG-is on lennukite kohta kasutusel neli erinevat ülesannet:

  • - pikaajaline - lennukeid hoitakse töökorras, tulevaseks kasutuseks
  • - osade kasutamine - lennukeid hoitakse ja lammutatakse nii kuidas varuosi vaja läheb
  • - lennupaus - lennukeid hoitakse kasutuskorras, aga lühemat aega
  • - ülejääk - lennukid müüakse maha kas tükkide või tervikuna

11 ruutkilomeetrisel ladustusalal on siis teadaolevalt ligi 4400 lennukit, seal töötab 550 inimest, kuigi iga selle baasi ülalpidamiseks kulutatud dollari vastu saab Pentagon varuosade müügiga 11 dollarit. Ehk seega, baas on kasumlik.

Baasi toodud lennukitelt:

  1. eemaldatakse kõik relvad, katapultistmed, salastatud riistvara
  2. kütüsesüsteem lastakse kütusest tühjaks, asemele lastakse kerget õli, mis võetakse uuesti välja, seadmed saavad nii katva õlikihi
  3. lennukeid kaitstakse tolmu, päikesevalguse ja kõrge temperatuuri eest, erilise kaitsevahendiga, mida kutsutakse tootja järgi spraylat - plastikmaterjal, mis lennukid kinni katab
  4. ja siis viiakse lennukid ladustamiskohale

Kuigi ajuti on baas ka rahvusvahelist kontrollimist lubanud (eriti siis kui desarmeerimine vajas ka Venemaa poolset kinnitust), on tegemist siiski tüüpilise, tavainimeste eest suletud hiiglasliku väeosaga, mis vahel korraldab ka ringreise turistidele.