See kroonikalugu on pärit 1032. aastast. Novgorodlaste lodjalaevastik rootsi viikingi Uljebi (Rongvoldi poeg Ulf) juhtimisel tegi sõjakäigu Tallinna alla, kuid jõudis ainult “raudväravateni” ning sai merelahingus eestlastelt lüüa. Koos põhjaläinud lotjadega hukkus ka Uljeb ning kroonika räägib, et “ainult vähesed tulid koju tagasi”.

Jüri Kuuskemaa arvates võis olla tegemist tõelise raudväravaga (Iseren Dore) Sulevimäe piirkonnas, kust sadamakoht ei olnud kaugel. Igatahes ulatus muinasaja lõpus mererand lõunas tänase Gonsiori tänavani. Rannajoon liikus põhja poole nüüdse Uue tänava joonel. Sealkandis võis asuda tollal ka sadam.

Keskajal jätkas maapind kiiret tõusu ja merepiir nihkus tublisti põhja suunas. Nii muutus ka sadama asukoht.
14. sajandi teises pooles oli tänase Vanasadama, hilisema Läänemuuli kohale rajatud laevade randumissild. See sai alguse umbes tänase A-terminali põhjaservast ja kulges kirde suunas. Sild purunes 1612. aasta tormis ja taastati alles kümme aastat hiljem.

Vaade Tallinna sadamale 1930. aasta paiku.

2. veebruaril 1714 alustati Peeter I käsul vana kaubasadama kõrvale sõjasadama ja Admiraliteedi (sõjalaevade ehitamise ja remondidoki) ehitustööd. Suure osa tööst hävitas 1716. aasta novembritorm. 1718. aastal hakkasid sõjasadama tööd venima, sest Peeter I muutis sadama ehituse plaane ja kavatses sõjasadama rajada hoopis Paldiskisse. 1721. aastal käiski ehitus põhiliselt Paldiskis, kuid jätkus ka Tallinnas.
1722. aastaks olid Admiraliteedi töökojad kujunenud linna esimeseks suureks tööstusettevõtteks, kus rassis ligi 250 töölist ja valmis enamik keiserliku Venemaa sõjalaevadest. Admiraliteedi kanali kaldale ehitati kasarmud ja Admiraliteedi hooned. Tekkis omaette venekeelne Matrosskaja sloboda nimeline asum, mis võttis endal alla kogu nüüdse Mere puiestee, Ahtri, Sadama ja Lootsi tänava piirkonna. 1752. aastal pühitseti vanast agulist ainukesena tänaseni säilinud Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna õigeusu puukirik. Sadama-ala laiemalt tunti aga omal ajal Uue Hollandina, seda Madalmaade sadamalinnu meenutavate kanalite ja kaubaladude järgi. Mitmed paekivist suured kaubalaod on tänagi alles, saanuna uue funktsiooni.

Vaade Tallinna sadamale enne Teist maailmasõda.

Läänemuuli otsa juurde rannale rajati 18. sajandil sadama kaitseks suurtükipatarei. Täiendavad kaitserajatised olid veel Maar­jamäel ja Paljassaarel ning merre oli ehitatud sadama kaitseks ka fort.
1763. aastal määrati Läänemere sadamate peadirektoriks krahv Burchard Christoph von Münnich, kes kontrollis arengus seisma jäänud Tallinna sadama seisukorda. Kuni selle ajani oli sõjasadama asutamisel põhirõhk Peeter I soovi arvestades Paldiski suunal, kus oli laevastikule tormide eest varjumiseks soodsam kliima. Tallinna sadama olukorda arutanud komisjon otsustaski rakendada kõik jõud ja vahendid uute kivipulvärkidega sadama rajamiseks Tallinna, säilitades seejuures Paldiski kohana, kuhu laevad saaksid tormi eest pakku minna. Tallinna sadam tuli ehitada Johann Ludwig Luberas von Potti projekti järgi endisest lääne poole ning mahutama pidi ta 10 liinilaeva, 10 fregatti ja mõned väiksemad laevad. Sadamamüüride kõrguseks nähti ette 19 jalga (umbes 5,8 m) veepinnast.
1790. aasta paiku koondus Tallinna sõjasadamasse peaaegu kogu Venemaa Läänemere laevastik. 1797. aastal ehitati rootsiaegsest kaubasillast (Kaupmehe sild) põhja poole kaitsetamm Läänemuul (Lääne pulvärk), mis moodustas terviku hiljem eraldunud lõunamuuliga. Läänemuul oli ette nähtud sõjalaevade jaoks, kuna olemasolev sadamasild ei pakkunud selleks piisavalt ruumi ega varju. 1799. aastal aga süvendati Tallinna sadamas sõjasadama basseini ja rannale rajati uusi patareisid. Laiendati ka Admiraliteedi töökoda ja tööliste arv tõusis ettevõttes 500ni.

Vaade sadamale aastal 1929.

Napoleoni sõdade ajal koostas insener Norberg 1806. aastal Tallinna sõjasadama uue projekti ja selle järgi asuti järgmisel aastal ka sõjasadamat välja ehitama. Merre, läänemuuli merepoolsest otsast loodesse rajati eraldi lainemurdja ja sajandi keskel läänemuuli ümberehituse käigus sellega ühendati. Sadama kaitseks pandi püsti 24 kahuriga patarei ja remonditi põhjalikult kindlustusi. 1813–1818 ehitati põhjamuul, 1844. aastal valmis idamuul ja 1850–1856 rajati Viktoria sild. Pärast Idamuuli (Ida pulvärk), mida ehitati pikka aega, valmimist moodustus Tallinnas kaks sõjasadamat: Uus sõjasadam põhja- ja idamuuli haardes ning Vana sõjasadam läänemuuli varjus. Vana sõjasadam (Läänemuul) antigi kaubalaevade kasutada ja sellest ajast hakati seda sadamaosa nimetama kaubasadamaks.

Sadamasse ulatusid ka raudteeliinid. Sadama ehk Viljandi raudteejaam asus 1970. aastateni Petrooleumi tänava kandis.

1827. aastal hakati vastavalt samal aasta 28. veebruaril Nikolai I poolt kinnitatud Tallinna sõjasadama kindlustamise projektile Läänepatarei kohale ehitama uut forti, mis ühtlasi pidi kujunema rannakaitseobjektiks. Patarei merekindlus meenutas põhiplaanilt sekstanti. Merekindluse ehitustööd algasid 1829 ja lõpetati 1830. aastate lõpus juurde- ja ümberehitustöödega. Sõjasadama merekindluse merepoolne kaitseehitis kaitsekasarm jaguneb neljaks sektsiooniks.

1857. aastal andis Venemaa keisririigi merevägi tema hoolde usaldatud rajatised üle Mereväe insenerikomandole.
1860. aastal nimetati senised Tallinna sõjasadama Tallinna Admiraliteedi töökojad ümber Tallinna Sadamatehasteks. Kuid kuna Admiraliteet, Tallinna senine suurim tööstusettevõte oli rajatud Tallinnas baseeruva purjelaevade eskaadri remondiks, siis koos purjelaevade osa vähenemisega 19. sajandi keskel Admiraliteedi töökodade tähtsus kahanes. Aastatel 1899-1901 ehitati senine kitsas merre suunduv kanal ümber Admiraliteedi basseiniks. Pärast Esimest ilmasõda kaotas laevatehas suurema tähtsuse, jätkates Riigi Sadamatehase ja ENSV Laevaremonditehasena. 1994. aastal suleti tehas lõplikult.

Talvepakases laev sadama elevaatori juures 1930. aasta paiku. Elevaator põles 1941. aasta sõjasuvel.

1864. aastaks kaotas Tallinna sõjasadama merekindlus lõplikult sõjalise tähtsuse ja vastava staatuse ning sadama läänemuul, Kaupmehe sild ja rannaveosild anti üle Tallinna linnale. Algasid ulatuslikud tööd suure kaubasadama rajamiseks. Ehitati uued kaid, kerkis tollihoone ja elevaator, nii Sadama kui Ahtri tänava poolt jõudis sadamasse raudtee. Kogu sadama piirkond sai tõsiseid purustusi Teises maailmasõjas.
Täna on Vanasadama ala Tallinna mereväravaks. Piirkonnas on käimas suurem ehitustegevus, mis muudab uuel Eesti ajal tühermaaks muutunud mereäärsed kinnistud kaasaegseks linnaruumiks.
Järgmisel kord räägime keset Tallinna asunud uhkest õigeusu kloostrikirikust.