Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Liivimaa kuningriigi pealinna nukra saatusega lossi lugu

Paljud on käinud Jõgevamaal Põltsamaa linnuses – kunagise Liivimaa kuningriigi südames. Seda omal ajal uhket lossi on korduvalt purustatud ja taastatud, kuid alates Teisest maailmasõjast on linnus suuremas osas varemetes.

Põltsamaa ordulinnus (saksa keeles Oberpahlen, vene keeles Верпель või Верполь) rajati arvatavasti 1272. aastal Liivi ordu poolt Põltsamaa jõe kaldale foogtkonna keskuse jaoks.
Algul ehitati suur paest ruudukujuline kastellitaoline ringmüür, millele kaevati ümber täiendavat kaitset pakkuv jõeveega täidetud vallikraav. Müüri loode- ja kaguküljel eendus danskeritaoline väravaehitus. Müür oli üle kolme meetri kõrge ja selle siseküljel kulges kaitsekäik. Väravad asusid loodes, kirdes ja kagus. Loodeväravat turvas vallikraavini ulatuv eeskaitse, kuid peavärav oli kaguvärav.
Müüri kõrgendati juba 13. sajandi lõpul. Samuti uuendati siis kaitsekäik, mis toestati ulgtalade asemel piilaritele. Selleaegne müüritis on varasemast hõlpsasti eristatav.

14. sajandil lisati müürile suurte laskeavadega tellisrinnatis. Linnuse idanurka ehitati konvendihoone. Teisel korrusel asusid kapiitlisaal, refektoorium ja dormitooriumid ning kaguküljes kõige suuremas saalis linnuse kirik. Kolmas korrus oli kaitsekorrus, mille jaoks on säilinud kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Kogu ringmüüri sisekülg on olnud hoonetega ääristatud. 15. sajandil kõrgendati ringmüüri ja rajati uus kaitsekäik, mille kõrgus on praegugi 11 meetrit. Kastelli kolmes nurgas asusid väikesed nelinurksed tornid, mille väliskülje moodustas ringmüür, õuepoolne külg oli aga puidust.

Ruudukujuline, kastelli müüripikkusest umbes kolmandiku moodustav konvendihoone oli sisehoovi ja läänenurgas kõrguva torniga ehitis. Konvendihoone tiibu ühendas seestpoolt galerii, torni teine korrus oli aga kasutusel linnuse komandandi elupaigana. Värav asus edelaseinas, mis oli ühtlasi konvendihoone peafassaad. Tiibehitise teisel korrusel asusid garnisoni eluruumid.

16. sajandi algul ehitati kagupoolse värava ette bastion, sellele suurtükitorn ja nendevahelise ühenduse kaitseks kaponiir. Loodepoolsegi värava kaitseks püstitati praeguseks hävinud torn, mille ülakorrusel oli suurtükiplatvorm.

Liivi sõja ajal oli Põltsamaa linnus Ivan IV poolt Liivimaa kuningaks kuulutatud hertsog Magnuse residents. Sellest sai Eesti aladel olnud ainukese kuningriigi pealinn. Seetõttu kohendati vana konvendihoone ümber elu- ja esindusruumideks. Küttekehadena hakati kaminate kõrval kasutusele võtma kahhelahje. Sõja käigus käis linnus siiski korduvalt käest kätte.

Liivi sõjas kannatada saanud ja sõjalise tähtsuse minetanud linnuse annetas Gustav II Adolf 1623. aastal feldmarssalile Herman Wrangelile, kes alustas linnuse konvendihoone rekonstrueerimist renessansslossiks. Täiskorrusena ehitati välja kolmas korrus ja lisati veel neljaski korrus. Ukse- ja aknaavad murti suuremaks, muudeti ruumide senist lahendust ja kõikjale ehitati uued kahhelahjud. Linnuse suur hoov muudeti majandushooviks. Kagupoolne väravahoone ehitati ümber kirikuks, mille käärkambrina kasutati vana suurtükitorni. Paraku hävis tookord ehitatu suuresti Rootsi-Vene 1656–1661. aasta sõja käigus, mil linnus rüüstati. Põltsamaa kindlus kaotati 1681. aastal, mil garnison viidi linnusest minema. Sel puhul tehti 1682. aastal varaloendus, mis on senini oluline Põltsamaa ajaloo allikas.

Aastal 1720 sai linnuse omanikuks Venemaa riiginõunik Heinrich von Fick, kes alustas uuesti kiriku ülesehitamist. Nüüd liideti endine suurtükitorn kiriku sisse juba kooriruumina. 1750. aastal sai pärast Ficki surma linnuse endale tema väimees Johann Woldemar von Lauw, kes ehitas konvendihoone ja vana lossi varemed suurejooneliseks rokokoostiilis paleeks, mille ansamblisse liideti ühtse väliskujundusega kirikki.

Põltsamaa linnuses asus aastail 1772–1786 ja 1792–1796 Põltsamaa portselanimanufaktuur, mis oli vanuselt kolmas Venemaal.

1794. aastal ostis Vana-Põltsamaa mõisa Vene keisrinna Katariina II oma Grigori Orloviga sündinud abieluvälise poja Aleksei Bobrinski jaoks. Kaua aega püüti Venemaa ametlikus ajaloos tema sündi varjata. Peterburi kõrgkihti kuulunud Aleksei Bobrinski saadeti Eestimaale "asumisele" oma kõlvatu eluviisi pärast, mida ta oli nii Peterburis kui ka Pariisis harrastanud. Tal olid lisaks aga ka teistsugused harrastused: ta tundis huvi astronoomia, mineraloogia ja muude loodusteaduste vastu. Ta oli endale kogunud üsna hinnalise ja haruldase raamatukogu, mille hulk teoseid on kaasajal jõudnud mitmete Eesti raamatukogude harulduste osakondadesse. Bobrinski ajal kohandati Põltsamaa lossitorn observatooriumiks, kuhu paigutati väike teleskoop. Hiljem siirdus mõis perekonnasidemete kaudu vürst Gagarini suguvõsale. Mõisa viimaseks omanikuks enne 1919. aasta võõrandamist oli vürst Nikolai Gagarin.
Uhke Põltsamaa loss koos enamiku linnaga põles taas varemeteks Teises maailmasõjas 14. juulil 1941. Muuhulgas hävisid siis ka lossi hinnalised rokokoointerjöörid ning kirik koos sisustusega.

Esimesena taastati kirik, mis pühitseti 9. novembril 1952. aastal, kusjuures kiriku sisseseade on pärit toona suletud Tartu ülikooli kirikust. Kirikutorn valmis 1969. Ülejäänud lossi- ja linnuseansambli taastamist alustati 1970. aastatel. Korduvalt on peetud ka vana lossi taastamisplaane. Plaanideks need aga jäänud ongi. Nii on linnuse konvendihoone säilinud müürid tänaseks varisemisohtlikud.

Linnuse restaureeritud osades tegutsevad Põltsamaa Muuseum ja Eesti Pressimuuseum, veinikelder ühes väikese toidumuuseumiga, galerii pART, Lossi Restoran, Käsiteokoda ning Põltsamaa Käsitööseltsi Värkstuba.

Järgmisel korral räägime Oru lossi ajaloost.