19. sajandi teises pooles saabus Narvasse Lodzi linnast Poolast tuhatkond kangrut. Linnas sai seega nii palju katoliiklasi, et tekkis vajadus katoliku kiriku järele. 1873. aastal ostsid katoliiklased endale kabeli rajamiseks kahekordse kivimaja, kus toimusid jumalateenistused. Selline palvemaja ei mahutanud aga kõiki soovijaid.

11. detsembril 1900 eraldas Narva linnavolikogu rooma-katoliku kogudusele tasuta krundi Peetri eeslinnas pindalaga 830 ruutsülda kavandatavale Antoniuse tänavale. Ehituse alustamiseks vajaliku raha annetas Kreenholmi manufaktuuri direktor Julius Andre. Põhiplaani ja eelprojekti koostas Kreenholmi arhitekt Paul Alisch. 27. juulil 1903 pandi kirikule nurgakivi ja neli aastat hiljem 11. novembril 1907 pühitseti see pühale Antoniusele.

Punastest tellistest pühakoda oli neogooti stiilis. Selle lõunaküljel asus telkkiivriga torn. Kiriku kõrvale ehitati kahekorruseline tellismaja koolile ja kirikuteenijate korteriteks. Kogudusel oli oma koor ja alaline organist, selle juures tegutses ka põneva nimega Püha Roosipärja Elavate Rooside vennaskond.
Teises maailmasõjas osaliselt purustatud katoliku kirik.

Regulaarsed missad toimusid 1944. aasta alguseni, mil linna elanikkond evakueeriti. Sõjategevusest jäi kirik purustamata, hävis vaid katus. Kiriku müürid lammutati lõplikult punavõimude poolt 1980. aastal seoses Moskva olümpiamängude purjeregati toimumisega Tallinnas. Nimelt olevat kaevatud, et üle Narva jõe Eestimaale saabujad näevad linnas ikka veel varemeid. Muinsuskaitsjate protestid pühakoda paraku ei päästnud.

Katoliku kogudus taastas oma tegevuse Narvas 1993. aasta novembrikuus esmalt Aleksandri koguduse väikeses kirikus. Pärast Vabaduse 16 asuva kogudusemaja tagastamist ja remonti on selle teisel korrusel välja ehitatud kirikusaal.

Tänases linnaruumis asus Antoniuse kirik säilinud kogudusemaja kõrval nüüdse Hariduse tänava ääres.

Artikli koostamisel on kasutatud Narva Muuseumi materjale.
Järgmisel korral räägime Kärdla meteoriidikraatrist ja selle vallil asuvast kirikust.