Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas 7: Tallinn, Kalamaja

 (4)
Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas 7: Tallinn, Kalamaja
Vaade Kalarannale 1930. aastatel. Toona asusid seal Tallinna vanimad kalatööstused. Ülal kõrgub Puhkide viljasalv. Täna on alles vaid vasakul ääres asuv tellismaja.

Sel nädalavahetusel peetakse Kalamaja päevi, mistõttu on igati sobilik heita pilk Tallinna ühe vanema eeslinna pikka ajalukku.

Kalamaja on Tallinna vanimaid eeslinnu. Kirjalikes allikates mainitakse Kalamaja esimest korda 1421. aastal, kuid selles ei kahtle keegi, et asustus oli seal juba tunduvalt varem. Arvatakse, et Suur-Patarei tänava piirkonnas olid juba muinasajal ümberkaudsete külade kalameeste ajutiselt kasutatavad hooned. Sõna ,,maja" tähendas algselt ajutist peatuspaika.
Kirjalikes allikates mainitakse alates 1352. aastast kalurite nimesid. Võib arvata, et nad elasid Kalamajas. Selle piirkonna peamised asukad olid eestlased, rootslased ja soomlased. Ameti poolest oli nende seas mündrikke - suuremate paatide juhte - käsitöölisi, kalureid ja veovoorimehi.

Linnaosas oli juba 15. sajandi keskpaigast oma kirik. 1527. aasta nimestiku järgi oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist. Vaatamata sellele, et majad olid väikesed, pidasid paljud peremehed allüürnikke. Kalamajas oli soodne elada, mistõttu kasvas sealne elanikkond jõudsalt ja see valmistas linnavõimudele suurt muret. Nad püüdsid Kalamaja kasvu isegi piirata, kuid see ei andnud soovitud tulemusi.

Nimeka Tallinna uurija Paul Johanseni arvamuse järgi paiknes Kalamajas kaks küla. Läänepoolne oli hõredama struktuuriga ning meenutas oma kruntidevaheliste käikudega eesti küla. Idapoolse üksteisega tihedalt liitunud krundid lõid põlise rootsi küla meeleolu. Mõlemal külal oli oma keskus. Keskaega ulatub ka Kalamaja kalmistu ajalugu, mille nõukogude võim hävitas ja pargiks muutis.

Kalamaja kalmistu väravatorn 20. sajandi alguses. Täna on esiplaanil laste mänguväljak. Säilinud väravatornis on aga väike näitus hävitatud kalmistust.
Seotud lood:

Kalamajas kehtis omapärane vakukord, mille kohaselt lahendasid haldusküsimusi kaks raehärrat, keda nimetati kalurihärradeks (Fischerherr), elanike seast valitud vanem ehk oldermann, kaks kaasistujat (Beisitzer) ja arvepidaja. Kalurid koondusid paatkondadesse, mille vanemad ehk peremehed allusid oldermanni ja kaasistujate korraldustele.

Vaade Balti jaamale vahetult pärast avamist 1871. Hästi näha, kui lage oli toona veel Kalamaja. Põhjasuunas lookleb Kopli, toona Telliskopli tänav. Muide, Balti jaama ala on ametlikult Kelmiküla asum.


Kalamaja on korduvalt Tallinna piiramiste ajal maha põletatud (1570, 1710), kuid alati taastatud. Viimati hävitati Kalamaja hoonestus Krimmi sõja ajal 1854. aastal. Nii on Kalamaja vanimad majad pärit 19. sajandi teisest poolest. Tõeline ehitusbuum oli Kalamaja kandis 20. sajandi alguses, kui hoonestati korraga mitmed tänavad ja kvartalid. Toona avati piirkonnas rida suuri tööstusettevõtteid: Balti Raudtee Peatehased, Volta, Franz Krulli masinatehas, Noblessneri laevatehas jne. Kõik need tehased vajasid sadu töölisi ja töölised omakorda kiiresti odavat elamispinda.

Praeguse Kultuurikilomeetri ala 20. sajandi alguses, kui seal veel raudtee oli. Näha 1860. aastatel rajatud linna gaasijaama mahuti, mis täna Kulturikatla hoone kõrval alles on.
Kalamaja üks sümboleid on 1928. aastal Aleksandr Vladovski projekti järgi ehitatud Kalma saun. Saunast paremal asus omal ajal Vana-Kalamaja tänava ääres Salme kohvik.
Põhja puiestee 1930. aastatel. Vasakul Ilmarise tehas ja Kalamaja pilvelõhkuja Puhkide elevaator. Paremal 1913. aastal avatud Tallinna elektrijaama hooned.

Viimati sai Kalamaja suuri purustusi aga Teises maailmasõjas. Kalamaja hoonestus sai kannatada nii 1941. aasta augustis kui punaarmee õhurünnakus Tallinnale 1944. aasta 9. märtsi õhtul. Õnneks elas suurem osa vanast puitasumist sõja siiski üle.

Päev enne Tallinna mahajätmist augustis 1941 süüdati punaarmee poolt Balti jaama vana, 1871. aastal avatud paekivist hoone, samuti Kopli kaubajaama mitmed rajatised. Õhiti ka vana raudtee pumbatorn Kalamajas Telliskivi tänava ääres. Tuli pandi otsa Ilmarise tehasele Põhja puiestee ääres. Süüdati ka Jahu tänava kandis asunud 1924. aastal rajatud kõrge Puhkide äriperekonnale kuulunud jahuveski. Õhiti mitmed Tallinna elektrijaama hooned Põhja puiesteel.

Elektrijaama hoone Põhja puiestee ääres pärast õhkimist 1941. aasta augustis. Tänane Energia avastuskeskus.

1943. aastal hakkas punaarmee tihedamini Tallinna pommitama. Kergemaid kahjustusi said ka Kalamaja hooned. Tõsisemad purustused seisid veel aga ees.

1944. aasta 9. märtsi võimsas õhurünnakus põles valdav osa kuulsa baltisaksa perekonna järgi nime saanud Kotzebue tänava ja Kesk-Kalamaja vanast puithoonestusest Balti jaama lähedal. Sealsamas neelas meeletu tulekeeris mitu maja ka Vana-Kalamaja ning Niine tänavas.

Hävinud või rängalt purustatud maju oli mujalgi Kalamajas, enim Uus-Kalamaja, Kopli, Vabriku ja Suur-Patarei tänavas. Üksikuid maju veel ka Tööstuse, Soo, Leigeri, Valgevase Volta tänavas ja Põhja puiesteel.
Kokku moodustasid Teise maailmasõja aegsed purustused kuni kümme protsenti Kalamaja toonasest hoonestusest. Olulisem on aga see, et Tallinnale 1944. aasta märtsis sooritatud karm terrorirünnak nõudis paarikümne Kalamaja elaniku elu.

Loe veel

Juba sõja ajal asuti taastama elektrijaama, üles ehitati ka jaamahooned ja Ilmarise tehas. Jahuveskit aga ei taastatud. Põlenud elumajade piirkonnad taashoonestati valdavalt stalinistlikus stiilis hoonetega 1950. aastate alguses.

Salme park 1930. aastatel. Kalamaja südames asuvale haljasalale kerkis uhke kultuuripalee, nüüdne Salme kultuurikeskus 1950. aastate lõpus.

Viimati ähvardas Kalamaja vanu puumaju kokku lükkamine 1980. aastatel, kui peeti plaani asendada amortiseerunud hoonestus paneelmajadega. Õnneks aga ajad muutusid ja sel sajandil on kümned Kalamaja majad läbinud põhjaliku kapitaalremondi, ilmestades Tallinna linnapilti veel kaua. Kalamajast on saanud Tallinna hinnatuimaid elurajoone. Suurimad arendustööd on käimas Kalaranna ümbruses.

Järgmisel laupäeval tutvume asumipäevi pidava Pelgulinna ajalooga.