Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas 5: Tartu, Raekoja plats

 (21)
Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas 5: Tartu, Raekoja plats
Suurturu melu 1930. aasta paiku.

Sel korral teeme juttu juba sajandeid Tartu keskuseks olnud Raekoja platsist, mille ajalugu ulatub tagasi muinasaega.

Ilmselt kujunes juba muinasajal asula peamiseks kauplemiskohaks ala, mis ühendas Toomemäel paiknenud linnust ja Emajõe-äärset sadamat. See traditsioon põlistus sajanditeks. Väljakult lähtusid ka kunagised maanteed. Keskajal asus ajaloolise turuplatsi jõepoolsel küljel linnamüüri osana Saksa- ehk Karjavärav.

16.–17. sajandi sõdades on raeplatsile ka inimesi maetud. Raeväljaku vana hoonestus hävis põhjasõjas. Uued majad ehitati 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses klassitsistlikus stiilis. 1944. aasta augusti lõpus hävis sõjatules suurem osa Raekoja platsi lõunaküljest. Uushoonestus on rajatud 1950. aastate alguses stalinistlikus stiilis. Osa vanu hooneid taastati muudetud kujul.

Raekoda 1930. aasta paiku. Raekoja taga on näha hooneid, mis põlesid 1941. aastal juulis.
Seotud lood:

Ajalooliselt on vana turuplatsi kutsutud Suurturuks. Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 kandis väljak Adolf Hitler Platzi, pärast sõda aga Nõukogude väljaku nime. Raekoja platsi nime kannab linna keskväljak 1989. aastast. Sajandite jooksul on seal turu kõrval peetud linna ja riigi olulisi tähtpäevi. Vanasti paiknes väljakul ka linna häbipost, kaak. Nüüd on tänavasillutises tähistatud vana kaevukoht ja kunagise hädaraekoja asupaik.

Raekoja hooneid on olnud väljaku ääres sajandite jooksul mitu. Tartu keskaegne raekoda hävis Rootsi-Poola sõjas 1601. aastal. Vahepeal pidas raad istungeid mitmes kohas. Rootsi võimud alustasid uue raekoja ehitamist 1688. aastal Paul von Esseni plaani järgi ning esimene ametlik koosolek peeti uues hoones 1. septembril 1693. Praegusega võrreldes asus raehoone veidi lõuna pool. See oli ehitatud peamiselt maakivist, kivikatuse keskel seisis kuuekandiline galeriiga torn. Keldris asus vangla, esimesel korrusel vastu turuplatsi poed. Ülemisel korrusel olid linnaasutused ja raetuba.

Mati Sadama loodud keskaegse Tartu raeplatsi makett.

Tartu linn koos raekoja hoonega purustasid venelased 1708 aastal ja seda ei suudetudki enam korda teha. Mõne aja pärast ehitati varemetesse ajutine puidust raekoda, mis hävis 1775. aasta hiidtulekahjus.
Uue raekoja varaklassitsistliku projekti tegi 1878. aastaks Rostockist Tartusse tulnud ehitusmeister Johann Heinrich Bartholomäus Walther. Nurgakivi pandi ehituse loodenurka 2. juunil 1782. Raekoda avati pidulikult 9. oktoobril 1786, kuigi sisetööd veel jätkusid. Lõplikult valmis hoone alles kolm aastat hiljem.

Raekoja plats 1 maja kerkis praeguse raekojaga samal ajal. 1784. aastal valminud hoonet on hiljem kahel korral laiendatud. Aastatel 1797-1888 asus seal apteek.

Raekoja plats 3 klassitsistlik aadlielamu ehitati 18. sajandil lõpul. Üks maja omanikest oli 19. sajandi teises pooles krahv E. von Mannteuffel juunior, kelle nime järgi kutsutakse seda maja vahel ka Mannteuffeli majaks. Teises maailmasõjas tugevasti kannatada saanud hoone on taastatud ligilähedasel kujul. Praegu asuvad seal linnavalitsuse osakonnad.

Raekoja plats 9 asunud pangahoone valmis 1938. aastal Arnold Matteuse projekti järgi vanema kivimaja ümberehitusena. Maja põles 1944. aastal, kuid taastati.

Raekoja plats 2 barokne nurgamaja ehitati vahetult pärast 1775. aasta suurtulekahju. Maja esikülge muudeti 1909. aastal. 1824. aastal avati seal Werneri kohvi- ja söögimaja. 19. sajandi teises pooles asus hoones trükikoda ja laenuraamatukogu.

Vaade Suurturule umbes aastal 1900.

Raekoja plats 4, praeguses Draakoni hotelli majas, asus enne viimast sõda söögisaal Koit, nõukogude ajal aga söökla Võit. Osaliselt kasutasid need söögikohad ka Raekoja plats 2 ruume.

Raekoja plats 6 seisab kunagine maamarssal von Ungern-Stenbergi aadlimaja, mis ehitati 1798. aastal. 1802. aastast kuulus see ülikoolile. Enne peahoone valmimist asusid seal ülikooli olulisemad auditooriumid ja nõukogu saal. Aastatel 1803–1830 elas hoones asuvas kümnetoalises korteris ülikooli raamatukogu juhataja professor Karl Morgenstern.

Raekoja plats 8 kaunis varaklassitsistlikus stiilis rikka välisdekooriga maja valmis 1786. aastal raekoja ehitusmeistri Johann Heinrich Bartholomäus Waltheri projekti järgi. Aastatel 1918–1925 elas seal kunstnik Konrad Mägi, kelle ateljeekool oli kunstikooli Pallas eelkäija.

Loe veel

Raekoja plats 12 asub kolmekorruseline, Tartu üks esinduslikumaid klassitsistlikke elamuid, mis ehitati 19. sajandi teisel kümnendil ehitusmeister Johann Nicolaus Friedrich Lange projekti järgi. Hiljem on hoones asunud pangad, praegu linnavalitsuse osakonnad.

Raekoja plats 16 uhke aadlimaja valmis 1804. aastal projektivariandi järgi, mille oli tõenäoliselt teinud Johann Wilhelm Krause ülikooli peahoone jaoks. Alates 1895. aastast asus selles hoones kaupmehi ühendav suurgild. Alates 1925. aastast oli majas Eesti Pank ja suurärimeeste klubi Sinimandria. Nõukogude ajal tegutses seal kino Varia ja ametiühingute kultuurimaja koos Eduard Vilde nimelise Tartu rahvateatriga.

Raekoja plats 18 ehitati keskaegse linnamüüri äärde pärast 1793. aastat. Maja jõepoolne külg toetub kindlalt vanale linnamüürile, teine aga mädanevale kuusepuust vaialusele. Sellest on tingitud ka maja viltuvajumine, mistõttu kutsuvad tartlased seda hoonet viltuseks majaks. Nõukogude ajal enne restaureerimistöid toetus maja raudvaiadega kõrvalhoonele. Majas on välja pandud Tartu kunstimuuseumi näitused. Hoonet nimetatakse ka Barclay majaks, sest seal on elanud vürstinna Barclay, kes ostis hoone 1819. aastal pärast oma mehe väejuhi Barclay de Tolly surma. Alates 1879. aastast asus majas pikka aega apteek. 20. sajandi alguses töötas seal apteekrina kirjanik Oskar Luts.

Raekoja plats 20 on 19. sajandi teises pooles neorenessanss-stiilis ehitatud hoone, kus tegutses pank.

Ligi 160 aastat oli Tartu sümboliks Suurturu otsast üle jõe viinud kaunis graniitkivist Kivisild. Varem viis Karjavärava juurest Emajõe kahe haru vahel asunud Holmile puitsild. Uus kapitaalne kivist sild otsustati ehitada pärast 1775. aasta tulekahju Liivimaa kindralkuberneri George von Browne’i algatusel ja Vene keisrinna Katariina II rahastamisel. Klassitsistlik sild rajati Liivimaa kubermangu meistri Johann Carl Siegfriedeni projekti järgi ja ehitusmeister Johann Zaklowsky juhtimisel aastatel 1779–1784. Ehitamise ajal täideti Emajõe põhjapoolne kõrvalharu ja Holmi saar liideti Emajõe põhjakaldaga. Pikka aega oli see Baltikumi ainus kivist sild.

Vaade Kivisillale ja Suurturule 20. sajandi alguses. Vasakul ülal Kaubahoov, mis põles 1941. juulis.

Silla keskmine osa valmistati puidust ja oli kavandatud ülestõstetavana. Sellisena see siiski kunagi toimima ei hakanud. Kahe uhke väravakaarega Kivisild oli 5,6 meetri laiuse sõidutee ja kahel pool 1,4 meetrise kõnniteega. Silla ehitamiseks kulus umbes 3000 graniitplokki. Suurema vastupidavuse tagamiseks ühendati sillakaarte võlvikivid raudklambritega ja klambrite kinnitusaukudesse valati tina. Peenemat töötlemist nõudnud paneeli- ja karniisikivid olid pärit Peterburist. Kivide müürimiseks kasutati ligi 9000 puuda lupja, 10 vaati Amsterdamist toodud tsementi, 3900 puuda rauda ja 350 puuda tina. Tellingute tarvis kulus tuhandeid palke.

16. septembril 1784 pidulikult avatud Kivisild lõpetas arhitektuuriliselt Suurturu suursuguse ansambli. Kauni silla idapoolse kaare õhkisid 1941. aasta 9. juuni hommikul kell 6.37 taganevad Nõukogude väed, säilinud läänepoolne sillakaare hävitasid 1944. aasta augustis Saksa väed. 1959. aastal avati seal Kaarsild, millest on kujunenud tänase Tartu üks sümboleid.

Sõjatules põlenud väljaku lõunaserv 1944. aasta sügisel.

Järgmisel laupäeval räägime Pärnu bussijaama piirkonna ajaloost. Kui kellelgi on vanu pilte või mälestusi Pärnust, võib need saata aadressil jaakjuske@gmail.com