Evolutsioon on vorminud ini- mese selliseks, et ta pigem ei ülehinda oma nägemismeelt, vaid kahtlustab alati, et midagi olulist võib silma eest varju jääda. Küllap aitas selline omadus meie eellastel aimata ja karta põõsa või kivi taga luuravat kiskjat või vaenuliku suguharu liiget ja pärandada oma geneetiline materjal meile edasi.

Võib oletada, et taolisest ürgsest pärandist tuleneb ka meie kalduvus uskuda vandenõuteooriaid, kahtlustada meie elu ja maailma korraldamises varjatud jõude või „nähtamatut kätt”, olgu selle kehastajaks siis jumal, kadunud esivanema vaim, päkapikud või vabamüürlased.