Sajandi tormi tohutu terasreha riisus üle Eesti

1967. aastal kahel augustipäeval möllanud tormi suureks ulatuseks ja hävitustööks ei olnud keegi valmis.

„Orkaan, nagu iga agressor, ei küsi visiidiks viisat ega täpsusta tuleku aega. Tema töötund läheb maksma miljoneid ning nõuab kompensatsiooniks tuhandeid töötunde tuhandeilt inimestelt. Kahju on kolossaalne, kuid võttes seda paratamatusena, oleme har­junud ütlema: „Mis teha, looduse stiihia!” Näib, et meil pole veel küllaldaselt energiavarusid, et neutraliseerida sellised stiihiad juba tekkimisjärgus.” Nii kirjeldati ajalehes Sirp ja Vasar Eestit 50 aastat tagasi räsinud augustitormi.

Teadlaste hinnangul läheb ilm Eestis järgmiste kümnenditega palju soojemaks ja äärmuslikud ilmaolud saavad tavaliseks, eriti suured vihmavalingud ja tormid. Õnneks saab selleks kõigeks ette valmistuda ja riik seda teebki. Tuleviku kliimamuutusi silmas pidades tasubki meenutada 1967. aasta augustitormi, mille suureks ulatuseks ja hävitustööks toona keegi valmis ei olnud.

Rahvasuus sai kaks ööpäeva Eestit räsinud maru sajandi tormi tiitli. „1967. aasta 6. ja 7. augusti tormi võib tõesti sajandi tormiks kutsuda – nii suur oli majanduslik kahju ning erakordsed ilmanähud suurel maa-alal,” ütleb kliimateadlane, keskkonnaagentuuri riigi ilmateenistuse peaspetsialist Ain Kallis.

Ta oli 1967. aasta tormi ajal noore mehena rongiga teel Moskvasse. „Mäletan, kuidas Moskva rong 7. augustil sõitis üliaeglaselt Aegviidu kandis – murdunud puude oksad kriipisid vaguniaknaid,” räägib ta. Värvikamad meenutused ajakirjanduses kõnelesid, kuidas kanad lendasid tormituules ega saanud tagasi maa peale; tormi algust on võrreldud kui maailmalõpu algusega, kus kõik oli pime ja kurjakuulutavalt ragisev.

Vaikus enne tormi

Tormile eelnes erakordne kuumalaine ja õigupoolest ei viidanud miski sellele, mis ees ootas. Valitses sõna otseses mõttes vaikus enne tormi. Kallis räägib, kuidas tsüklon sai jõudu väga sooja Väinamere lahtedelt, aktiveerus ja kulges siksakitades Narva poole. Õhutemperatuur langes tunniga 30 kraadilt 10–15 kraadini. „Tuulepuhangud ei olnud küll rekordilise kiirusega, kuni 35 m/s, kuid tugev tuul püsis kaks päeva, lisaks olla nähtud ka jõulisi trombe-tornaadosid. Haapsalus kerkis ka vesi tänavatele,” jutustab Kallis tormi enneolematuks teinud ilmaoludest.

Tormile eelnes erakordne kuumalaine ja õigupoolest ei viidanud miski sellele, mis ees ootas.

Ta meenutab, et põhiliselt said kannatada Loode- ja Põhja-Eesti. Kõige rängemad metsakahjud olid Haapsalu, Harju, Rapla ja Paide rajoonis. Maru räsis koledal kombel ka parke – näiteks Haapsalu Lossipark ja Padise mõisa park kannatasid tugevalt. Aga tuuseldada said ka linnatänavad, väljakud, paljud hooned... Suurele marule ei pidanud vastu näiteks Türi suusahüppemäe konstruktsioonid, mäge hiljem enam ei taastatudki.

„Äsja Eesti põhjaosas möllanud tormi tohutu terasreha jättis meie metsadesse laiad laastatud vaod. Isehakanud arhitekt jättis nii looduslike kui ka kunstlike parkide ümberkujundamise plaani meie võimu­organitega kooskõlastamata; omavolitsemise tulemuste vaatlus veenab meid selles, et ta pole nõu pidanud ka kunsti alal kompetentsete isikutega,” kirjutati tormi kohta.

Tuulepuhangud ei olnud küll rekordilise kiirusega, kuni 35 m/s, kuid tugev tuul püsis kaks päeva, lisaks olla nähtud ka jõulisi trombe-tornaadosid.

Lõuna-Eesti pääses kergemalt – Tartus oli tuule kiirus vaid 20–21 m/s, mis oli siiski piisavalt tugev, et parkides puid murda. „Tallinnas trollid ja trammid seisid – tänavad olid murdunud puid täis,” meenutab Kallis.

Kallis ütleb, et kokku viis augustiraju majadelt 800 000 ruutmeetrit katuseid, lõhkus 40 000 ruutmeetrit aknaid, kiskus puruks 4938 kilomeetrit elektri- ja 1283 kilomeetrit sidetraate ning murdis maha kolm miljonit tihumeetrit metsa. „Esimesel päeval oli lehtedes suhteliselt vähe loodusõnnetusest juttu. Kahju tõelisest suurusest saadi teada hiljem Eesti Looduse artikleist,” ütleb Kallis.

Lõuna-Eesti pääses kergemalt – Tartus oli tuule kiirus vaid 20–21 m/s.

Kuidas kõigi kahjudega hakkama saadi? Väidetavalt saadeti massiliselt murdunud metsa appi koristama metsamehed toonastest vennasvabariikidest Ukrainast ja Valgevenest. Nii koristustöödeks kui ka murdunud puidu töötlemiseks kulus veel mitu aastat.

1967. aasta augustitorm

35 m/s – nii tugev tuul püsis kaks päeva, tehes augustitormi erakordseks.

800 000 ruutmeetrit katuseid viis augustiraju majadelt.

40 000 ruutmeetrit aknaid lõhkus torm.

4938 kilomeetrit elektritraate ja

1283 kilomeetrit sidetraate kiskus tuul katki.

3 miljonit tihumeetrit metsa murdis marutuul maha.