Nõukogude võim muutis lastaaiakorraldust: vanemad nägid lapsi ainult nädalavahetusel
Tartu Ülikooli poolt 2012 aastal avaldatud magistritöö alusel olid Eesti ajal lasteaiad peamiselt õppeasutused, kus lastes kasvatati kodukohaarmastust ning kogu õppetöö käis läbi mängude ning aktiivsete tegevuste. Enamus lasteaedu kuulusid eraisikutele või seltsidele kuna riik lasteaedu ei rajanud, ning lastehoid oli rohkem ettevõtlike inimeste pärusmaa. Lasteaiad olid üldiselt suuruselt üsna väikesed ja väikese koormusega. Alates Nõukogude perioodist alustati aga lasteaedade võrgustiku rajamisega ning arendati ka lastesõimesid alla kolme aastaste laste jaoks. Sisuliselt keelustati kõik eralasteaiad.
Uurimustöö alusel ühendati 1947. aastal kogu koolieelne lastehoid ning loodud õppeasutusi hakati nimetama lastepäevakodudeks. Tihtipeale oli seal kokku kuni 12 rühma, mis tähendas kokku kuni 300 last. Maakohtades loodi ka 25-lapselisi lasteaedu. Lapsed jagati vastavalt vanusele rühmadesse. Sõimerühmadesse võeti lapsi alates 28 elupäevast ning vanemates rühmades oli lapsi kuni pea kooliealisteni välja. Lisaks jagati lapsed tihti veel kahte gruppi - ööpäevarühma ja päevase rühma lapsed. Päevase rühma lapsed viibisid lastepäevakodus keskmiselt 9-14 tundi, ööpäevase rühma omad veetsid seal aga terve nädala ning koju said vaid nädalavahetusel. Ööpäevarühma sai panna lapse, kes oli vähemalt aasta vana.
Lapsi jälgisid kogu päeva jooksul õde-kasvataja ja sanitar-lapsehoidja, ning abi saadi ka pedagoog-kasvataja ja lapsehoidja-koristaja käest. Kogu kuludest pidid lapsevanemad kokku tasuma 25-35%, mis jagati kõikide vanemate vahel vastavalt sissetuleku põhjal iga pereliikme kohta. Märkimisväärseks muudatuseks oli ka 1945. aastal vastu võetud määrus, mis kindlustas kesk- ja kõrgema haridusega lasteaia kasvatajatele tasuta korteri.
Kõikides liiduvabariikides kehtis sarnane süsteem ning kogu alusharidussüsteemi iseloomustas tsentraliseeritus ning ühtlustamine. Kindel programm oli tähtis kahel põhjusel: laste kommunistlik kasvatus ning naiste maksimaalne kaasamine tööturul. Sellega püüti kindlustada riigi kommunistlikku tulevikku läbi kindla kasvatusprogrammi ning ärgitada maksimaalseid tulemusi riigi arengus läbi naiste osaluse. Kahjuks võttis see süsteem ära võimaluse võtta arvesse laste individuaalsust ning ka suur osa loomingulisust kadus kasvatajate võimusest, muutes kogu protsessi tihti stressirikkaks nii lastele kui ka kasvatajatele.
