Kõigile on teada Nõukogude Liidu majanduslik olukord seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel, mil välisvaluutat saadi riigile ainult nafta, maagaasi, loodusvarade ja muidugi relvade müügist. Kuid 1980. aastate alguses langesid kütuse hinnad maailmaturul ja samaaegselt halvenesid oluliselt ida-lääne vahelised suhted. Lääneriigid järgisid lisaks USA üleskutset lõpetada tipptehnoloogia ja strateegiliste kaupade saatmine idabloki maadesse. Mihhail Gorbatšovi võimuletulek küll leevendas rahvusvahelisi suhteid, aga embargo jäi püsima ja Nõukogude Liit ei olnud enam suuteline tehnoloogiliselt paljusid valdkondi uuendama. Eriti hoogsalt toimus kogu maailmas elektroonikatööstuse ja infotehnoloogiliste seadmete areng, aga sotsialismimaad jäid sellest kõrvale.

20. augustil 1991. aastal võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest ja teavitas sellega kogu maailma sellest, et Eesti ei kuulu enam NSV Liitu ja on iseseisev vabariik. Loomulikult tekkis sellega jõustruktuktuuridel (eriti piirivalvel) vajadus võimalikult kiiresti võtta kasutusele maailma teistes riikides kasutatavad elektroonilised seadmed ja seda esmasjoones sidetehnika valdkonnas, kuigi nn. idariikide suhtes kehtestatud embargo tipptehnoloogia suhtes ei olnud veel tühistatud.

Paljude aastate jooksul olid meil loomulikult tekkinud eriti head suhted soomlastega ja Eesti piirivalve kasutas nüüd mitteametlikke kanaleid, et nende kaasabil osta Jaapanist militaarseid sidevahendeid.
1991. aasta lõpus eraldas Eesti Vabariigi valitsus Piirivalveametile lisaraha sideseadmete ostmiseks ning 1992. a. veebruari alguspoolel oligi Jaapanist teele saadetud koorem Helsingi sadamas.

Stseen esimeselt taasiseseisvumise järgselt vabariigi aastapäeva paraadilt.

Tootjatega Jaapanis arveldas Soomepoolne firma, meie omakorda juba nendega. Kuna meil puudus rahvusvaheliselt õigus sellise kauba riiki toomiseks, tõime laadungi laeval üle mere juhusliku Soome veoautoga, mille juht ei teadnud isegi koormas oleva kauba sisust.

Esimesel Eesti taasiseseisvumise järgsel paraadil 24. veebruaril 1992. aastal olid kõik piirivalve juhid alates jaoülematest varustatud moodsate portatiivsete raadiojaamadega ning võib julgelt öelda, et see oli Eesti ajaloo esimene paraad, kus kasutati paraadi korraldamiseks raadiosidet. Nõukogude Armee viibis ikka veel Eesti Vabariigis, samuti ei olnud me selle paraadi ettevalmistamise käigus sugugi kindlad, et ei või juhtuda mingeid provokatsioone. Igaks juhuks jäin ma piirivalve sideteenistuse sõidukiga valvesse Kaarli kiriku ja NL Mereväe Staabi vahelisele alale.