Üks uue kirjanike-luuletajate põlvkonna esilekerkimise eeldusi oli mõistagi Nõukogude Liidu juhi diktaator Stalini surm 1953. aastal. Pärast seda hakkas kõige suurem hirm ühiskonnast taanduma. Varasemale terroriajastule järgnes Hruštšovi „sula” aeg. See nimetus võtab olukorra kujundlikult hästi kokku: külm ja ebameeldiv on ikka, aga mitte nii hull kui tapva talvepakasega.

Kui vaadata kassetipõlvkonnas debüteerinud autorite nimesid, siis on neist paljude vaimsed juured vanemate või kodukandi (taluelu) kaudu eestiaegses kultuuris. Nii et ühelt poolt avaldas mõju vaimne side sõjaeelse Eesti Vabariigiga, sellest tulenev taust ja protestivaim, teisalt aga kogu maailmas tollal toimunud muutused. Hipiajastu mõju jõudis läbi raudse eesriide ka meieni ja noor põlvkond tahtis kehtestada oma elukujutlust, tehes seda muu hulgas jõuliselt luule kaudu.