1991.aasta Leedu sündmused ei tulnud Eestile väga ootamatult. Alles 15. mail 1990.a. püüdsid nõukogudemeelsed nn „intrid" Toompea lossi rünnata, aga see üritus lõppes neile häbistavalt. Kuid see tõi endaga kaasa eestlaste vabatahtliku koondumise relvastamata Eesti Kodukaitsesse, mille ülesanne oli kaitsta elanikke ja elutähtsaid rajatisi.

Kohe peale interliikumise rünnakut 15 . mail 1990. aastal Toompea lossile koostati Eesti Kodukaitse poolt valvatavate objektide loetelu ja kinnitati valvamise eest vastutavad isikud. Turvati järgmisi hooneid ja asutusi, ning kohapeal vastutavateks isikuteks olid: Toompea loss - Henn Karits, Telemaja - Valter Raju, Alar Eivhe ja Ülo Lomp, Raadiomaja - Eugen Pass ja Ilmar Kiene, Kadrioru loss - Tarmo Reide, Linnavalitsus - Urmas lammast, Telefoni Kaugsidehoone K. Marksi tänaval - Margus Konks, Pirita Teletorn - Uno Kaseväli, Ajakirjandusmaja - Peeter Klausen, MN Autobaas - Andres Tauram, Tallinna Linna Volikogu - Imre Tiri, Veepuhastusjaam - Vladimir Kukk, Lauluväljak ja Tuletõrje.

1991. aasta jaanuaris Leedus tekkinud olukord oli väga murettekitav ja arvata oli, et nüüd tuleb ka Tallinna kord. Kohe asuti tegutsema vastavalt olemasolevale plaanile, mille kohaselt tuhanded Eesti Kodukaitse mehed võtsid pideva valve alla kõik linna elutähtsad objektid ja paigutasid valvepostid sissesõiduteedele ja sildadele. Autodest jälgiti sõjaväeüksuste püsimist oma baasides. Eriti hoitakse silma peal Tondi väeosadel ja Keila tankipolgul. Autopatrullid oma rukkilille embleemidega jälgisid rahu ja korda pealinna tänavatel.

Kodukaitse staabiülem Andrus Öövel võttis ühenduse Kodukaitse piiriteenistuse Remniku õppekeskusega Peipsi põhjakaldal, kus oli korraga ohus 70 Nõukogude armee sõjaväekohuslast ja andis korralduse õppekeskuse ülemale Johan Saarele isikkoosseis koju lasta. Nendega aga, kes soovivad vabatahtlikult tulla Tallinna Kodukaitset täiendama, sõita järgmisel päeval pealinna.

J. Saar kirjutab oma brošüüris „Tervituseks - valvel": „Tallinnasse jõudsime teadmatuses, kuna 3,5-tunnise teeloleku ajal polnud mingit infot saanud. Kodukaitse maja ümbruses olid meie mehed patrullimas ja oli selge, et midagi halba ei olnud veel juhtunud. Sõitsime lossiplatsile Eesti Vabariigi Valitsuse hoone ette. Toimus rivistus ja piirikaitse Remniku õppekompanii marssis, Eesti lipp ees, Kodukaitse staabi ette. Kohe algas valveteenistus staabis ja Toompea lossis. Öösel magasime mattidel Rüütli tänava vanas Rootsi kirikus, mida Nõukogude ajal oli kasutatud raskejõustiku saalina. Need inimesed, kes juhtusid 13. jaanuaril 1991. aastal kella poole kümne paiku olema Tallinnas Toompea lossiplatsil, nägid esimest korda Eesti tärkava kaitsejõudude üksust avalikult tänaval marssimas.

Eesti Kodukaitse Piiriteenistuse sidekeskus, remondibaas ja ladu asusid tol ajal Põlvas, et olla võimalikult idapiiri lähedal. Teada saades Vilniuse traagilistest sündmustest asub Põlva piirivalve sidekeskus hoidma ööpäevaringset otsesidet Leedu Valitsusega sidekeskusega, Läti Valitsuse kontaktisikuga ja saab pidevalt toimuvast olulist teavet kohe otseallikatest.

Üha enam tuli Eesti Kodukaitsele üleskutseid barrikaadide rajamiseks ning Eesti Kodukaitse peakomissar Henn Karits koostaski plaani Toompeale kaitseliinide paigutamiseks ja alustati tegevust. Kivibarrikaadide rajamist tuli jälgima palju välismaa ajakirjanikke, sest selliseid ei olnud kogu maailmas varem nähtud. Algul paljudele uskumatuna näiv ettevõtmine saigi 18. jaanuariks valmis ja läks isegi kunstiajalukku. Professor Leo Lapin tunnistas hiljem Toompea barrikaadid land art'i kunstiteoseks ja paigutas need kunstiraamatusse „Eesti XX sajandi ruum". Kunstiteadlane Ants Juske püstitas artiklis „Žanrimuutus laulvas revolutsioonis" („Eesti Elu" 22. veebruar 1991) küsimuse: „Aeg näitab, kas kivikindlustusi võib käsitleda peale poliitiliste ka kunstiajalooliste nähtustena". 1991. aasta suvel käis Saksamaalt Kieli skulptor Ben Siebenrock luba küsimas mõningate rahnude ümberpaigutamiseks, et kunstipärasemaid kaadreid saada oma land art'i kataloogi jaoks. Tal lubati seda teha. Henn Karits pidades end vastutavaks viimase mälestuskivi saatuse eest ja andis Toompea nõlvale paigaldatud võimsa halli kivirahnu oma volikirjaga 18.08.1993 üle Tallinna Kultuurimälestiste Inspektsioonile.

Nüüd on sellest kivist saanud skulptor Jaak Soansi dateeritud ja väärikalt kujundatud mälestusmonument, mis väljendab eesti rahva iseolemise tahet vana Kalevi hauakünkal.