WikiLeaksi asutaja Julian Assange - pikk blond mees, hämar minevik taga
Saladokumente ja -teavet avalikku ruumi paiskava WikiLeaks käilakujuna usub Julian Assange, et täielik läbipaistvus on kõigi inimeste huvides. Ent ise on Assange — kuulu järgi vaid seljakotti ja rüperaali kaasas kandev mittepaikse eluviisiga maailmarändur- hämar tegelane.
Tema elust on vähe teada: intervjuudes pole ta nõustunud andmeid oma vanuse kohta kinnitama ega avaldama kindlat aadressi. Assange ise on väitnud, et on pidevalt liikvel ja elab lennujaamades. Ebaregulaarselt ilmutab ta end avalikkuses, pidades kõnesid ajakirjandusvabadusest, tsenseerimisest ja uurivast ajakirjandusest. Samuti on ta oma töö eest WikiLeaksi raames pälvinud mitu ajakirjanduspreemiat.
Väidetavalt sündis Assange 1971. aastal Austraalia kirdepiirkonnas Townsville’is. Lapseeas sai ta koolihariduse kätte suures osas kodus, seda peamiselt juba toona valdava rändava elustiili tõttu — poisi 14. eluaastaks oli ta koos emaga kuuldavasti paigast teise kolinud 37 korral.
Pärast seda, kui ema suhe muusikust elukaaslasega vägivaldseks muutus, elas Assange 11.-15. eluaastal jooksikuelu. 16-aastasena hakkas Assange häkkima arvuteid, võttes endale väidetavalt pseudonüümiks Mendax — ladinakeelsest fraasist splendide mendax, mis tähendab umbes “valelik üllal eesmärgil”.
1991. aastal murdis 20-aastane Assange häkkerijõugu ridades sisse Kanada telekommunikatsiooniettevõtte Nortel peaterminali. Tabatuna võttis ta omaks süüdistused 25 kuriteos; veel kuue süüdistuse esitamisest loobuti. Tuues põhjuseks Assange’i “aruka uudishimu”, karistas kohtunik teda vaid väikese kahjutasu väljanõudmisega Austraalia riigi huvides.
Väidetavalt on Assange käinud kuues ülikoolis. Aastail 2003-2006 õppis ta füüsikat ja matemaatikat Melbourne’i ülikoolis, ent loobus õpingutest, kui veendus, et tema teaduskonnakaaslaste saavutusi rakendatakse kaitsetööstuslikel ja sõjalistel eesmärkidel.
2006. aastal otsustas Assange asutada WikiLeaksi veendumuses, et informatsiooni vaba liikumine teeb lõpu ebaseaduslikele valitsusvormidele. Veebikoht avaldab allikatest pärinevaid materjale; selle keskserver paikneb Rootsis, mille seadused korruptsioonist teatajaile ehk “vilepuhujaile” arvestatavat kaitset pakuvad. Ajuti häkivad Assange ja teised WikiLeaksi töötajad paljastamisväärsete dokumentide leidmise eesmärgil sisse turvatud süsteemidesse. 2006. aasta detsembris avaldas veebikoht esimese dokumendi: Somaalia islamikohtute ühenduse otsuse nõuda valitsusametnike hukkamist. WikiLeaks avaldas ka hoiatuse, et dokument ei pruugi olla autentne, vaid võib endast kujutada USA luure kavalat mustamiskatset.
Veebikoht on seejärel jõudnud jälile mitmele kõmulisele afäärile, avaldades muu hulgas 2010. aasta aprillis salajase videosalvestise 2007. aastal aset leidnud USA helikopterirünnakust Iraagile, mille käigus surmati kümneid tsiviilisikuid, kaasa arvatud kaks relvastamata Reutersi ajakirjanikku. Assange aitas videot levitada Islandil asuvast turvarajatisest, mida tema ja teised WikiLeaksi administraatorid nimetavad “punkriks”.
Ligi 3 250 000 kroonise (208 000 eurose) eelarvega veebikoht elatub väikestest eraviisilistest annetustest, kusjuures meediaorganisatsioonid nagu Associated Press, The Los Angeles Times ja USA mustanahaliste ajalehekirjastajate ühendus NNPA pakuvad WikiLeaksile tasuta juriidilist tuge.
Viimatise 251 287 dokumendi valguses, mille avaldamist WikiLeaks tänavu 28. novembril oma “operatsiooni Cablegate” raames alustas, on hulk poliitikuid USA-s ja mujal jäänud piinlikku olukorda või läinud närviliseks. Suurem osa neist on WikiLeaksi vastu teravalt sõna võtnud, mõned nõudnud koguni selle kohtlemist terroristliku organisatsioonina.
Assange’i väitel on WikiLeaks avaldanud rohkem salastatud dokumente kui kogu maailma vaba ajakirjandus kokku. “Ma ei tõsta seda esile kui näidet meie edukusest — pigem illustreerib see ülejäänud meedia hukatuslikku seisu. Kuidas on võimalik, et viieliikmeline salk on avalikkuse ette toonud rohkem sellisel tasemel mahavaikitud teavet kui kogu maailma ajakirjandus kokku? See on häbiväärne.”
Ameerika valitsus on algatanud “aktiivse kestva kriminaaljuurdluse” WikiLeaksi suhtes ning Assange’i ähvardab juurdluse alla sattumine ka koduses Austraalias, kus politsei püüab välja selgitada, kas salastatud dokumente lekitades on rikutud kohalikke seadusi.
Tänavu 20. augustil algatati Assange’i suhtes juurdlus Rootsis seoses süüdistustega, mille kohaselt oli ta 14. augusti nädalavahetusel pärast seminaril osalemist vägistanud Enköpingis naisterahva ning kaks päeva hiljem ahistanud suguliselt daami, kelle seltskonnas oli Stockholmis aega veetnud. 30. novembril lisas Interpol Assange’i seksroimade eest tagaotsitavate “punasesse nimekirja”. Assange on väitnud, et tema vastu suunatud süüdistused on WikiLeaksi vaenlaste lavastatud.
Assange’i partnerid keelduvad tema praegust asukohta avaldamast, sest ta on saanud mitmeid tapmisähvardusi. Kanada peaministri Stephen Harperi üks endiseid nõunikke Tom Flanagan avaldas isegi arvamust, et USA president Barack Obama peaks rahvusvahelise diplomaatilise kriisi lahendamise huvides saatma palgamõrtsuka Assange’i “ära kaotama”. USA riigisekretär Hillary Clinton on öelnud, et veebikoha tegevus on olnud ebaseaduslik, lisades, et nende suhtes, kes teavet lekitasid, on kavas rakendada agressiivseid meetmeid.
Assange’i advokaat Mark Stephens rõhutab, et Assange ei varja end. Ta on oma praegusest asukohast andnud meediale põgusaid intervjuusid. Briti ajaleht The Independent on välja uurinud, et Londoni linna politseiprefektuur Scotland Yard on WikiLeaksi juriidilise töörühmaga juba enam kui kuu vältel ühenduses olnud, kuid ootab enne nende vahistamist edasisi korraldusi. Arvatakse, et Assange viibib kusagil Inglismaa kaguosas.
Assange, olgu ta parajasti tagaotsitav või mitte, on veendunud, et valitsused ja luureagentuurid, keda ta paljastab, jälgivad iga ta sammu, mistõttu elab mees keset Euroopat otsekui pagenduses. Varem on Assange andnud mõista, et võib siirduda Šveitsi.
Küsimusele, kas sellel, mida ja millises ulatuses WikiLeaks avaldab, on mingisuguseid piire, olevat Assange väidetavalt kord vastanud: “Võib-olla siis, kui riikide valitsused lõpetavad inimeste piinamise ja tapmise ja kui korporatsioonid lõpetavad õigusruumi kuritarvitamise, jõuab kätte aeg küsida, kas sõnavabaduse eestvõitlejad peavad millegi eest vastutama.”
Võimalik, et Assange’ist saab ajakirja Time järgmine Aasta Inimene. Time’i lugejaskonna hääled on ta tiitlipretendentide loendi tipu lähedale kergitanud, samas kui rebimist juhib millegipärast Türgi peaminister Recep Tayyip Erdoğan. Lõplik otsus jääb Time’i toimetajate teha.
