Võõrajakirjaniku nägemus Eestist kui e-riigist
Intrigeerivas Battle for the interneti ("Võitlus interneti eest") erirubriigis ilmunud artikkel teeb Eesti kui e-riigi kujunemisloost pika ülevaate, lugege seda huvi korral täispikkuses The Guardiani lehelt.
Alljärgnev kokkuvõte on mõeldud edastama, kuidas Briti ajakirjanik meid nägi. See ei kanna minupoolseid teadlikke hoiakuid; ka jutumärke kasutan tsitaatide täpsemaks edasiandmiseks (küll eesti keelde tõlgituna). Siht on võrrelda ajakirjaniku nägemust teie omadega, kes kõige selle keskel ise elanud.
Noore vabariigi ülinoored võimuinimesed eesotsas tulevase presidendi TH Ilvesega olid nii progressiivsed, et nägid arvutimaailma potentsiaali meie elu kujundamisel juba 1990ndate keskel, nii riiklikul kui ka tavainimeste tasandil. See aitas nende nägemuses kompenseerida tööjõu vähesust ja füüsilise infrastruktuuri puudulikkust.
Tänaseks on internet meile mitte lihtsalt kasulik abivahend, vaid eestlaste identiteediga tihedalt põimunud.
"Interneti levikuga sünonüümiks kujunenud" Linnar Viiki sedastab: "Kui teistele riikidele on internet lihtsalt teenus nagu kraanivesi või puhtad tänavad, siis noortele eestlastele esindab see enamat - see on demokraatia ja vabaduse sümbol."
Selle ilminguid:
* kõikjal leiduv tasuta Wi-Fi,
* tänu Ilvese pingutustele on internet nüüd 97% koolides,
* 42 Eesti teenust on täna peamiselt netipõhised,
* 94% möödunudaastastest tulumaksudeklaratsioonidest täideti netis, tavaliselt viie minutiga,
* hääletada saab netis,
* dokumente saab nutitelefoniga allkirjastada,
* arstid kirjutavad ravimeid välja ainult digiretseptide vahendusel,
* "suurtes linnades" saab mobiiliga maksta bussipileti, parkimise ja isegi õlle eest,
* viimastel andmetel tehakse 99% rahaülekandeid netipanga kaudu...
Pole paha riigi kohta, kus poolel elanikkonnast polnud kahekümne aasta eest kodutelefonigi.
Meie digielu põhineb suuresti 2002. a kasutusele tulnud ID-kaartidel, mis on 90% eestimaalastest. Britid vaatavad ID-kaarti võõristusega ja näevad selles halvas mõttes kontrolli andmist riigile - meil vastupidi.
Väljaspool seisjale on kergesti mõistetav, miks Eesti hakkas internetti laiaulatuslikult kasutama palju rutem kui samal ajal iseseisvunud Läti ja Leedu. See tuleneb meie hingelisest lähedusest Skandinaaviaga, mille tehnikakirest eestlased eeskuju võtsid.
1990ndate noor võimuladvik nägi internetis ka kasulikku puhvrit Eesti ja Venemaa vahel. Kui võõrvõim jätnuks meid ilma teletornist, raadiost või trükiajalehtedest, jäänuks meile ikkagi nett.
Iroonilisel kombel tuli iseseisvusaja esimene tõsine võõrrünnak just võrgu kaudu, Pronkssõduri teisaldamisega seotud sündmuste raames. See lõppes aga samas positiivselt, NATO kübersõjateemalise ajutrusti ja küber-Kaitseliidu loomisega.
Selline koostöö era- ja avaliku sektori vahel toetas Viigi sõnul 1990ndatel ka tublisti innovatsiooni Eestis. Valitsus eelistas mitte programeerijaid palgata, kasutades erafirmade teenuseid, mis kasvatas IT-sektori konkurentsivõimet. Erakätes loodud ja arendatav ID-kaart on selle parim näide.
See ei tähenda, et konfliktid puuduvad. Paljusid häirib näiteks kõrge hind, mida peab maksma üladomeeni registreerimise eest (võimalus nägi ilmavalgust 2010. aastal).
Veel üldisemalt kardetakse, et kunagised progresiivsed poliitikud on vananedes konservatiivseks ja tehnoloogiamaailma suhtes võhiklikumaks muutunud. President Ilves on ACTA suhtes üsna kriitiline, aga valitsus peaks sellega võitlemiseks tegema rohkem.
(The Guardian on mõõdukalt liberaalse kallakuga Briti päevaleht. Selle kodukas on The Daily Maili esindava Mail Online'i järel Ühendkuningriigi populaarsuselt teine ajaleheveeb.)
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!