Viska pilk peale: nutiseade võib kasutajat tuvastada silmaskänneri abil
Kõlab justkui ulme, kuid arvestades tehnoloogia kiiret arengut võib ulme üsna varsti saada reaalsuseks, kirjutab ajaveeb The Technorat.
Millised silma biomeetrilise tuvastusvahendid on praegu kasutusel ning kas neid saab ka nutiseadmetes rakendada?
Võrkkesta skaneerimine
Võrkkesta skaneerimisel lastakse infrapunavalguskiir inimesele silma ning seejärel analüüsitakse võrkkestalt peegeldenud kujutist.
Silma võrkkest on ehituselt õhuke, pehme plaat, mis kaetud kapillaarvõrgustikuga. Kuna veresooned peegeldavad vähem valgust kui ülejäänud võrkkest ning selle kapillaarvõrgustik on igal inimesel erinev, siis reetinalt peegeldunud mustri analüüsimine on vägagi kindel viis isiku identifitseerimiseks.
Plussid:
+ Tegemist on väga täpse biomeetriliste andmete analüüsimismeetodiga. Selle süsteemi petmine on praktiliselt võimatu.
Miinused:
- Suhkruhaigus, glaukoom ning muud silmahaigused võivad muuta võrkkesta ja selle veresoonestiku ehitust. Seega, kui võrkkesta muster peaks haiguse tagajärjel muutuma, ei pruugi seade omanikku enam ära tunda.
- Võrkkesta skaneerimiseks tuleb seadet hoida silmadest vaid paari sentimeetri kaugusel. Pidevalt sellise protsessi kordamine võib osutuda üsna tüütuks.
Silmaiirise skaneerimine
Silmaiiris või teise nimega silma vikerkest on pupilli ümbritsev osa, mis annab silmale värvuse.
Kui te vaatate ligemalt oma silma vikerkesta, siis te märkate, et see pole ühetooniline, vaid mitmete värvitoonide segu. Selle tagab silmaiirises asuvate rakkude paiknemise struktuur, mis moodustavad unikaalse mustri.
Silmaiirise skänner toimib järgmisel põhimõttel: see laseb silma infrapunalähedast valguskiirt ning teeb vikerkestast pilti, seejärel skänner analüüsib peegeldunud kujutisel olevat silmaiirise mustrit.
Kui muster on sarnane andmebaasis oleva mustrikujutisega, siis isik on edukalt identifitseeritud.
Plussid
+ Silmaiirise ehitus inimese elu jooksul üldjuhul ei muutu.
+ Skänner toimib ka juhul, kui seda hoida silmast paari meetri kaugusel, ning seega pole seda eriti tülikas kasutada.
Miinused
- Silmaiirise skännerit on võimalik petta väga detailse silma vikerkesta kujutisega ja isegi klaassilma abil.
- Skänneril, mis kontrollib, kas analüüsitav objekt kuulub elusorganismile, kulub isiku tuvastamiseks palju aega.
Silmaskännerid nutiseadmetes
Silmaiirise ja võrkkesta skännerid on juba aastaid olnud kasutusel nii lennujaamades, spordiüritustel, piiripunktides kui ka muudes asutustes, kus on vaja tagada range turvakontroll.
Tänapäevase vikerkesta skännerid on kompaktsed, nad toimivad kiiresti ning suudavad edukalt inimest tuvastada, isegi kui ta on liikvel või kannab kontaktläätsesid või prille.
Teoreetiliselt peaks selline skänner juba ideaalselt sobima nutiseadmetes kasutamiseks. Kuid probleemiks on seadmete esikaamerad.
Androidi lipulaeva-mudelite telefonikaamerad saavad pildistada pilte resolutsiooniga 2 megapikslit ning iPhone 5s vaid 1,2 megapikslit. Selget ja teravat pilti silmaiirisest sellise kaameraga teha ei saa.
Teine probleem on see, et telefonitootjad peavad kuidagi paigutama infrapunavalguslähedase valgusallika oma seadmetesse, nii et see toimiks kiiresti ning samas kulutaks minimaalselt aparaadi resursse.
Turvalisus
Silmaiirise ja võrkkesta mustrite analüüsil põhinevad süsteemid on vaieldamatult väga-väga turvalised.
Kuid nagu mainitud, silmaiirise skännerit on võimalik petta. Telefonides rakendatav silmaskänner arvatavasti ei hakka kontrollima seda, kas tegemist on päris inimese silmaga või siis suure lahutusega pilt vikerkestast.
Kuid samas, see, et masinat on võimalik petta, ei tähenda, et süsteem pole turvaline.
Selleks, et süsteemi lahti muukida, on vaja ohvri silmast teha väga detailne pilt. Selleks tuleb inimese silma pildistada paarikümne sentrimeetri kauguselt. Vaevalt, et mõni inimene laseb vargal seda teha. Teine võimalus on muidugi ohvri silm välja torgata, kuid see on natuke keerukas protsess.
Peamine probleem, mis on seotud telefonide ja biomeetriliste andmetega, on see, et kasutajate silmamustreid võidakse hoiustada mõnes andmebaasis.
Sellest tuleneb oht, et sellele andmebaasile võib ligi pääseda luureteenistus, KaPo või ka lihtsalt andekad kräkkerid. Ning kui andmed sellest baasist hakkavad lekkima, siis see tekitab väga paljudele inimestele väga palju probleeme.
