Juubel saabus just juuli alguses. Esimene kommertslik ehk tavakasutaja-videokõne toimus 1. juulil 1970 USAs, kirjutab tehnoloogiasait Engadget.

Vestluses osalesid Pittsburghi linnapea Peter Flaherty ja suure alumiiniumitootja Alcoa tegevjuht John Harper. Nende suhtlust vahendas esimene kodu- või kontorikasutajale suunatud videofon Picturephone Mod II.

Videokõnede tegemise idee on muidugi vanem kui 50 aastat. Unistus sellest tekkis juba aastakümneid varem, tänu telefoni ja siis kino leiutamisele.

Tehnoloogia võimaldas videokõnesid juba 1920ndatel, kuid see polnud laialdaselt kättesaadav, sest põhines kinnise televisiooni (ingl closed-circuit television; CCTV) lahendustel. CCTV on televisioonisüsteem, mille signaal liigub ainult kaablite kaudu ega jõua avalikku televisioonivõrku. Kõneks oli vaja spetsiaalselt loodud süsteemi, teleriga ühendatud kaamerat, kõne mõlemas otsas.

USA ja ka maailma suurim telko AT&T suutis 1939. aastal World's Fairi konverentsil juba esitada uue põlvkonna videokõnesid, kus videopilt liikus firma kommuteeritava telefonivõrgu teel. See on varajane näide striimimise kohta.

Esimese videofoni tõi AT&T välja siiski alles 1964. aastal, Picturephone Mod I. Seda koju osta ei saanud, mõni kuu hiljem avati New Yorgis, Washingtonis ja Chicagos hoopis avalikud kabiinid, kus videokõnesid teha.

Rahva huvi jäi siiski esialgu väheseks, sest kõneldasoovijad pidid ju selleks eraldi aega leidma ja kohale tulema ning teenus oli kallis – kolmeminutiline sessioon tegi kasutaja hetkevääringus ca 120 euro võrra vaesemaks. Kabiinid püsisid seetõttu käigus vaid paar aastat.

Mod II (Foto: Wikipedia / Labguy, a.k.a. Richard Diehl)

Esimest kommerts-videokõnet vahendanud Picturephone Mod II oli senistest lahendustest suur samm edasi. Seadmel on 14 x 12,7 sentimeetri suurune mustvalge ekraan, praeguses mõistes 0,8-megapiksline kaamera, 250-realise eraldusvõimega pilt ja selle värskendussagedus 30 ülerealaotusega kaadrit (ingl interlaced frames) sekundis.

Paraku osutus Mod II samuti kalliks. Selle teenuse tasu oli praeguses vääringus ca 970 eurot kuus, mille eest sai vaid pool tundi kõneaega. Pole ime, et 1973. a oli kasutuses vaid umbes 450 seadet. Operaator oli lootnud 1975. aastaks näha võrgus 100 000 seadet.

AT&T kulutas alates 1950ndatest kuni 1970ndate alguseni videokõne-lahenduste arendamisele terve varanduse, aga ei suutnud asja siiski massidesse viia ja loobus lõpuks 1990ndatel. Nende teenuste hinnad jäid kõrgeks ja rahva huvi leigeks.