Tänaste telefonide kaameratel on tavaliselt kaks-kolm läätse, äkki paari aasta pärast terve tagapaneeli jagu, ja tootjad muudkui heietavad nende eriti vingetest portree-režiimidest, mis profikaamerad kasutuks muudab.

Võrdlesime telefone Google Pixel 2, Samsung Galaxy S8 (Pixel 2 kaameraäpiga), iPhone 8 Plus ning peegelkaamerat.

Võlusõna, mis inglismannide keeles bokeh (algselt pärit jaapani keelest, märgistatuna hieroglüüfiga 暈け või ボケ), on meile ehk tuttavam teravussügavusena.

Laias laastus tähendab see, et fookuses olev objekt on terav, kõik enne ja peale seda aga udune. Eriti hästi paistab see välja just suure avaga objektiivide puhul (<="" p="">

Keerates ava kinni (F8 ja ülespoole), muutuvad taustal olevad objektid eristatavamaks ning reaalselt fookuses ala muutub pikemaks.

Kõnealune efekt on kõige paremini näha teleobjektiividel. Ka ülilaiadel objektiividel on teravussügavus saavutatav, kuid mitte teleopikaga võrreldaval tasemel.

Telefonide eesmärk on panna väike sensor käituma nagu suur. Füüsika seda päris ei võimalda, aga pole hullu – tarkvara on abiks.

Kahe kaameraga telefonid jäädvustavad kaks pilti ja sobitavad need kokku. Tänu väikesele nurgaerinevusele hinnatakse ojektide kaugust teineteisest ja muudetakse taust uduseks.

Dualpixel-sensor, kus iga piksel on jagatud kaheks ja sellest tulenevalt on pikslipoolte vaatenurk natukene erinev, võimaldab kaardistada ja määrata objektide umbkaudse kauguse suhte teineteisest.

Selle mõõtmistehnika tulemusena on võimalik lähemaid ja kaugemaid objekte erinevalt uduseks muuta.

Dualpixel-tehnoloogia tööpõhimõte on üsna sarnane kahe kaameraga telefonide omaga, kuid seda oluliselt väiksemate mõõtmete juures.

Sama tüüpi sensorit kasutavad praeguseks hetkel enamik tootjaid, kuid Google oli esimene, kes seda oma Pixel 2 telefonikaameras ära kasutas.

Praeguseks on Pixel 2 kaameraäpp porditud ka teistele seadmetele ning juba möödunud aasta lõpus sai OnePlus 5 ühe kaameraga portreerežiimi kasutada.

Proovisime seda ka Samsungi S8 puhul, ning toimib. Tõsi, mitte nii hästi kui Pixel 2 puhul, kuid müstika ikkagi, et keegi on kuskil suutnud hobikorras saavutada selle, mida tootjad ei suutnud.

Kuna seda tüüpi fototöötluses mängib ka suurt rolli kaamera enda tarkus ning vähem optikast tulenev füüsika, kasutatakse parema tulemuse saamiseks ka masinõpet. Telefonid tunnevad ära inimese ja ääred ning selle pärast nimetatakse seda enamasti portreerežiimiks. Vähesed tootjad suudavad hakkama saada ka elutute objektide eristamisega.

Olgu reklaamvideod nii suurejoonelised kui tahes, hetkel toimib füüsika paremini kui tarkavaralised lahendused. Kuid pole enam kaugel aeg, kui telefonikaamerad tõesti suudavad peegelkaameratele tõsiseltvõetavat konkurentsi pakkuda.