VIDEO: "Final Fantasy XIII-2" auhinnamängu võitja selgunud, lugege tema muljeid sarjast
Forte alustas 26. jaanuaril auhinnamängu, mis kutsus mängusõpru eredamaid "Final Fantasy" sarja elamusi kirjeldama.
Auhinnaks legendaarse rollikasarja äsjailmunud värske peatükk, "Final Fantasy XIII-2", võitja soovil PS3 või X360 variandis.
Aitäh osalejatele! Võitja on Joosua Raave; siit järgnevad tema muljetused.
Meeldejäävad hetked "Final Fantasy" seeriast
Kui hakkan mõtlema "Final Fantasyle", siis üks esimene asi, mis meelde tuleb, on "Final Fantasy VI" algus, kus kolm sõdurit marsivad üle lumise maastiku ühe linna poole, et seda hävitada. Ja need algustiitrid ja see muusika ütlevad kohe, et siin on tegu millegi väga erilise asjaga.
"FF6" on üldse väga eriline "FF" peatükk. Siin pole päris konkreetset peategelast. Jah, on Terra, üks mainitud kolmest sõdurist alguses, kelle müstiline päritolu on mängu sündmuste katalüsaator. Aga ei ole konkreetset staartegelast. Mäng vaatab maailma ja tegelasi korraga. Ja maailm saab hukka keset mängu. Mis toob meid selliste meeldejäävate stseenide juurde nagu ühe tegelase enesetapukatse:
Kõik on hästi suurejooneline ja kergelt ooperlik, aga ei lähe lahku domineerivast melanhoolsest müstilisest toonist. Täpselt samast toonist mille juba algustiitrid kätte annavad. "FF" üldse armastab tekitada mängijas sellist kurbuse ja rõõmu segu, ja "FF6" on selle üks parimaid näiteid.
"Final Fantasy VII"-st saaks palju välja tuua - kõik stseenid põhipaha Sephirothiga, kaasa arvatud kuulus Aerithi surmastseen, aga mind isiklikult Sephirothi lugu väga ei huvitanud. "FF7" võib-olla toppis liiga palju intensiivsust ja lugusid sisse. Kui "FF6"-s jaksad veel kõike hoomata, siis "FF7"-s enam nii väga ei jaksa kõike sisse võtta.
Aga jah, minu üks lemmikumaid hetki toimub just pärast seda, kui just on üles äratatud suured maaelukad, mis hakkavad kõike hävitama (maa on elav jõud ja kõik hädad saavad alguse sellest, et üks suurfirma üritab maa elujõudu enda tarbeks ära kasutada). Üks neist marssis selle maailma pealinna poole ja siis "FF7" kangelaste grupp peab minema ja ta kinni püüdma. Igal mängijal võib see erinev olla. Mõni äkki viidab rohkem aega ja püüab ta palju hiljem kinni.
Aga minu mängus "FF7" kangelased läksid kohe teda ootama mere äärde ja siis merest marsib välja see suur elukas. Selline omamoodi hästi eepiline hetk, ilma igasuguse seebiooperi ja sentimentalismita. Võib-olla ka seepärast hetk mulle nii meelde jäi, sest selleks ajaks oli juba niipalju seebiooperit toimunud, et enam ei jaksanud. Isegi peategelase peas sai käidud ja teda psühholoogiliselt ravitud. Ja oli vaja midagi lihtsat ja otsekohest.
Sellised bossivõitlused kestsid muidugi alati väga kaua – 30 minutit kuni tund aega. Võis isegi rohkem minna. Nii, et surma saada oli küll loll ja vihale ajav tunne pärast eriti pikka ja pingelist lahingut.
"FF8" oli üsna sassis omadega. Selleks ajaks ilmselt tegijad tundsid, et peab veel rohkem võimatuid loopöördeid olema, kõik peab eepilisem ja suurem olema... tuli aga selline mäng välja, mille lugu lihtsalt ei ole loogiline. Lõpuks kadus igasugune emotsionaalne pinge ära, kuna asi läks nii segaseks kui selgus, et kõik olid tegelikult omavahel sõbrad, aga kõikidel oli toimunud mälukaotus ühel ja samal ajal. Ja tegelased ei ole seekord ka just eriti meeldivad. Sellised teismelised sõjaakadeemia õpilased. Aga kuni teatud maani, oli see omamoodi täitsa nauditav.
"FF8"-t iseloomustavad ka üpris ilusad animatsiooniklipid. Siin on lõik mängust kuidas need klipid vahest keset mängu sisse tulid: (algab umbes minutist)
"FF10" on ka selline mäng, kus on nii head kui ka halba. See on üldse esimene "Final Fantasy", mis toimub mitte-euroopalikus keskkonnas - maailm loodi Vaikse Ookeani kultuuride põhjal.
Nagu järgnevast videost näha saab, on see maailm visuaalselt üsna ilus. Eksootiline ja huvitav, teistmoodi kui tavaliselt:
"FF10"-s on ilmselt ka seeria üks ilusaimaid muusikapalasid:
Aga midagi on ka puudu. Mängul õnnestub enamasti tekitada tunnet nagu kõnniks mööda sirget koridori lõppu. Sellist maailmakaardi peal ringi tatsamist, mis tekitas tunde, et on vabadus minna igale poole, enam ei ole.
Samas lugu ongi nii kirjutatud, et grupp tegelasi peab minema ühte kohta ja see on selle teekonna lugu. Aga ikkagi, sellised väikesed asjad võtavad ja annavad suht palju mängukogemusele.
"FF10" tundub kohati liiga lämmatav. Aga selle lugu on hästi kirjutatud ja tegelased üsna sümpaatsed. Üldse kõik on mõõdukuse piirides. Ülepakkumist nagu "FF8"-s ja "FF7"-s ei ole. Kõik on tasane ja rahulik, lugu liigub vaikselt kurva finaali poole.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!