Veeb on surnud, elagu internet!
Te ärkate ja vaatate voodi kõrval asuvast iPadist oma e-kirju - see on üks rakendus. Hommikusöögi ajal vaatate Facebooki ja Twitterisse - veel kaks rakendust. Teel kontorisse kuulate taibutelefonist netisaadet ehk podcasti. Veel üks rakendus. Tööl loete RSS-voogusid ning suhtlete kiirsõnumite ja Skype'i vahendusel. Veel rakendusi. Õhtul tulete koju, teete Pandorat vaadates õhtusöögi, mängite Xbox Live'i vahendusel videomänge ja vaatate Netflixi striiminguteenuse abil filmi.
See tähendab, et olete terve päeva internetis veetnud, aga mitte veebis. Ja te pole üksi.
See pole tühine eristus. Digimaailma viimaste aastate tähtsamaid muutusi on rõhuasetuse kaldumine avatud veebist poolsuletud platvormidele, mis kasutavad interneti transpordivahendina, kuid mitte brauserit oma sisu edastamiseks. Muutust juhib iPhone'i mobiilsete arvutussüsteemide mudel, ja Google sinna ei kuulu, HTML seal ei valitse.
Ja kasutajad eelistavad üha enam sellist maailma. Mitte, et nad hülgaks ideed veebist, vaid paljud privaatplatvormid töötavad lihtsalt paremini, või sobivad etemini nende ellu. Ekraan tuleb nende juurde, mitte nemad ei pea ekraani juurde minema. Fakt, et firmadel on sellises keskkonnas kergem raha teha, ainult kinnistab trendi. Tootjad ja tarbijad nõustuvad - veeb pole digirevolutsiooni kulminatsioon.
Veebibrauseri keskne roll arvutimaailmas tundus kümne aasta eest lausa vältimatu. Tundus, et see on kõigest aja küsimus, enne kui veeb asendab arvutirakendused ja muudab opsüsteemid viletsalt silutud draiverikoguks nagu Netscape'i kaasasutaja Marc Andreessen öelnud on. Java, siis Flash, siis Ajax, siis HTML 5 - aina interaktiivsemad veebikoodid - kõik need lubasid rakendused "pilve" elama panna ja asendada töölaua veebilauaga. Avatud, vaba ja kontrolli alt väljas.
Ent alati leidus ka alternatiivne rada, mis nägi veebi vaid väärtusliku tööriistana, mitte koguvarustusena. Ajakirja Wired 1997. aasta kaanelugu pakkus, et nn tõuketehnoloogiad (push-) nagu PointCast ja Microsofti Active Desktop loovad meediale radikaalse tuleviku, mis väljub veebi piiridest.
"Jah, veebilehed jäävad alles. Ka postkaardid ja telegrammid on alles, eks. Aga interaktiivse meedia keskpunkt, ja üha enam igasuguse meedia raskuskese, liigub HTMLi-järgsesse keskkonda," lubas Wired üle kümne aasta tagasi. Tollased näited olid pisut tobedad (piiparile saadetud uudisepealkirjad, 3D-virtuaalruum jm), aga tulevik oli juba hoomatav. Selleks oli masinast-masinasse suhtlus, mis keskendub rohkem asjade saamisele kui brausimisele.
PointCast osutus aja jooksul glorifitseeritud ekraanisäästjaks, mis oskas firmavõrgud ettekavatsematult põlvili suruda, nii et sellest ei saanud asja, ega ka tõukeliikumisest. Aga nii nagu Web 2.0 on lihtsalt tõesti funktsioneeriv 1.0, on idee naasnud. Need tõukeideed on saanud uue elu programmiliideste (API), rakenduste ja taibutelefoni näol. Ja seekord on meil teejuhiks Apple oma iPhone'i/iPadi mammutiga, mille puhul kümned miljonit tarbijad juba rahakotiga rakendusekeskse kogemuse nimel hääletavad. Veebijärgne tulevik tundub juba palju veenvam. See on tegelikult juba kohal.
Veeb on lõppeks ainult üks rakendustest, mis internetis elutsevad, mis liigutab andmepakette IP ja TCP protokollidega. Revolutsioon peitub ses arhitektuuris, mitte kindlates rakendustes selle peal. Täna brauserites nähtav sisu (peamiselt HTML-andmed HTTP-protokolli kaudu pordis 80) on vastutav ainult veerandi internetiliikluse eest, ning see hulk kahaneb.
Rohkem netiliiklust sünnitavad failivahetus partnervõrkudes, e-kirjad, firmade virtuaalsed privaatvõrgud, programmiliideste masinalt-masinale suhtlus, skaibikõned, "World of WarCraft" ja teised võrgumängud, Xbox Live, iTunes, internetikõned, iChat ja Netflixi filmistriiming. Paljud uuematest netirakendustest on suletud, tihti eravõrgupõhised.
See muutus ainult kiireneb. Morgan Stanley ennustuse kohaselt ületab mobiilseadmetest netikasutajate arv viie järgneva aasta jooksul nende arvu, kes sama arvuti kaudu teevad. Kuna ekraanid on pisemad, kaldub taolist mobiilset liiklust juhtima eritarkvara, peamiselt kindla eesmärgiga rakendused. Mobiilseadmete optimeeritud kogemuse huvides hüljatakse üldotstarbeline brauser. Nad kasutavad netti, mitte veebi. Kiirus on tähtsam kui paindlikkus.
See oli vältimatu. Kapitalismi tsüklid töötavad nii. Tööstusajaloo lugu keskendubki lahingutele kontrolli üle. Sünnib tehnoloogia, see levib, tuhat lille puhkevad õide ja siis leiab keegi võimaluse see enda omaks teha, teised välja jättes. See juhtub iga kord, võtke näiteks raudteed ja telefonifirmad. Sünnib reguleeritud oligopol (osalejavaene, puuduliku konkurentsiga turg). See on industrialiseerimise loomulik rada: leiutis, levitamine, tarvituselevõtt, kontroll.
Nüüd on veebi kord vastu astuda survele toota kasumit, ja selle surve loovatele müüriga ümbritsetud aedadele. Avatus on partnersüsteemides ja mitterahalise majanduse puhul tore asi. Aga meie vastuvõtlikkus lõputu konkurentsi loodud meeletule kaosele leiab alati viimaks oma piiri. Nii väga kui meile vabadus ja valikud ei meeldiks, meile meeldib ka see, kui asjad lihtsalt töötavad, usaldusväärselt ja märkamatult. Ja kui selle eest peab maksma, tundub see üha vastuvõetavam. Kas olete hiljuti oma mobiiltelefoni- või tele- ja netiarveid vaadanud?
Jonathan L. Zittraini tsiteerides: on eksklik arvata, et veebibrauser jääb arvutite arengu tipuks. Tänane internet sisaldab arvutult müüriga ümbritsetud aedu; veeb on teatud mõttes erand, mitte reegel!
Monopolid on tihedalt võrgustatud turgudel pigem rohkem tõenäolised kui võrgumaailmas. Selle tume külg on, et rikkad sõlmed muutuvad isegi veel rikkamaks. Metcalfe'i seadus (võrgu väärtus suureneb proportsionaalselt ühenuste ruuduga) loob "võitja saab kõik" turud, kus lõhe esimese ning teise koha vahel on tavaliselt suur ja kasvav.
Miks siis nii palju aega kulus, et monopolistid veebi üle võtaks? Sest veeb oli siis veel noor, sünnitades kiiresti innovaatilisi lahendusi ja sisaldades värsket ja kasvavat kasutajaskonda, mis alati uusi asju otsis. Kui miski sai populaarseks, võisid eksperimenteerimishimulised selle alguses omaks võtta, aga peagi ruttu edasi liikuda. Kes mäletab sotsiaalvõrkude koidikust veel Friendsterit ja SixDegreesi enne seda? AOLi müüritatud aed ei suutnud veebi koidikuaja laienevas universumis sellega konkureerida, mis oli väljaspool müüre, nii et müürid kukkusid kokku.
Nüüd on veeb aga juba 18aastane. See on saanud täiskasvanuks. Terve põlvkond on brauseri ees üles kasvanud. Uue maailma avastamisest on saanud tavaline tegevus. Me saame veebist aru, see on osa me eludest. Nüüd tahame lihtsalt teenuseid, mis teevad elu paremaks. Meie õhin midagi uut avastada aeglustub ja hetkeseisuga harjumine kasvab.
Süüdistage inimloomust. Me võime ju intellektuaalselt avatust hinnata, isegi väga, aga lõpuks eelistame ikka kergeimat rada. Maksame mugavuse ja usaldusväärsuse eest, mistõttu iTunes saab 0,99 dollariga laule müüa, kuigi need on seal kuskil mingis vormis ka tasuta saadaval. Kui olete noor, on teil aega enam kui raha, ja LimeWire on vaeva väärt. Vanemaks saades on raha rohkem kui aega. iTunesi lõiv on väike hind lihtsuse eest saada lihtsalt mida tahate. Mida enam Facebook teie elu osaks saab, seda suletumaks muutute. Kunstlikult loodud nappus on kasumipüüdluse loomulik eesmärk.
Interneti esmaajastust leiame praegusele veebile analoogia. 1990ndatel, kui sai selgeks, et digivõrgud on tuleviku sõna, leidus kaks vastakat poolt.
Ühte kuulusid tavapärased sidefirmad, mille juhtmete kaudu need noored metsikud interneti tükid liikusid. Need väitsid, et TCP/IP segadus (see ettearvamatu marsruutimine ja uuestisaatmist vajavad kadunud paketid) on appikarje. Et tarbijad tahavad "intelligentseid" võrke, mis võiks (tasu eest) õige raja ja segamatuks edastuseks vajaliku ribalaiuse leida. Vaid võrguomanikud suudaks intellekti õigetes punktides paika seada, nii et internet saaks olema sidefirmade pakutav lisaväärtusega teenus, täpselt nagu ISDN enne seda. Sõjahüüd oli "Teenusekvaliteet!". Seda suudaks pakkuda ainult sidefirmad, ja kui tarbijad seda nõuaks, sidefirmad võidaks.
Vastasleer eelistas "rumalaid" võrke. Nemad leidsid, et sidefirmad ei peaks kontrollima bittide teekonda, vaid võrke peaks võtma rumalate torudena, kus TCP/IP marsruudi selgeks teevad. Mis siis, kui peab midagi uuesti saatma või latentsusajad kõiguvad seinast seina. Lisage ainult rohkem mahtu (ülevarustatud ribalaius) ja tulemus on Küllalt Hea.
Põhi-internetis on Küllalt Hea tänaseks võitnud. Me vahime pigem YouTube'i videoekraanil keerlevaid puhverduskettaid kui võtame vastu faustiliku "teenuse kvaliteediga" seostuva lepingu, kus lõpuks peaks ikka rohkem maksma. Jättes kõrvale firmavõrgud, tahab maailm sidefirmadelt rumalaid torusid. Avatud turu innovatsioonieelis kaalub üle suletud süsteemi piiratud jõudluseelise.
Veeb on aga teine asi. Turg on oma sõna öelnud: mis puutub interneti peal jooksvatesse rakendustesse, hakkavad inimesed eelistama "teenuse kvaliteeti". Me tahame, et TwitterDeck meie Twitteri vooge haldaks, sest see on mugavam kui Twitteri veebileht. Google Mapsi mobiilirakendus autos töötab paremini kui Google Mapsi veebisait sülearvutis. Ja me loeks pigem e-raamatuid Kindle'i või iPadi vahendusel kui brauserist.
Avatud internet on rakendusekihina alati unelmaks jäänud. Me ei näinud seda ainult põhjusel, et ajasime interneti ja veebi segi. Masinast-masinasse suhtlus (iPhone'i rakendused Twitteri API-liidestega rääkimas) põhineb kontrollil. Iga rakendusliides sisaldab kasutustingimusi. Twitter, Amazon, Google ja iga teine firma saavad neid kontrollida. Me valime uut tüüpi "teenuse kvaliteedi": kohandatud rakendused, mis lihtsalt töötavad, sest kood on kohalik ja sisu puhverdatud. Iga kord, kui iPhone'i rakendust veebisaidile eelistate, hääletate näppude abil: parem kogemus väärib maksmist, olgu siis rahas või mitteveebi-standardi pimedas aktsepteerimises.
See kajastub meediamaailmas liikumisena reklaamidega varustatud tasuta sisult tasuliste teenustena, mis pakutavad turustuseks tasuta näidiseid. Keskmised reklaamihinnad tuhande kliki kohta veebis on põhikategooriates langusteel, sest kasutajate loodud leheküljed ujutavad Facebooki ja teised saidid üle.
On eeldus, et kui turg küpseb, suudavad suured firmad pöörata nn analoog-dollarite kahanemise digitaalpennide kasvuks. See ei pea paraku suurema osa puhul veebist paika, ja olukord ei paista ka paranevat. Sellest ka pööre iPadi moodi rikaste meediaplatvormide rakenduste poole, kus piiratud koguses vaba sisu toodab tellimuste/abonomentide kaudu käivet.
Veeb ei kavatse kommertsruumi lahutamisega kergesti leppida. Ahelatest päästetud veebi kaitsjad on seadnud lootused HTML 5-le, mis peaks olema avatud tee teenuse kvaliteedi järele iha rahuldamiseks. Kui tavaline brauser suudab rakendusenakäituda, pakkudes iPadi kasutajate tahetud puhast keskkonda ja "õmblusteta" interaktiivsust, võivad kasutajad ka "tasulised, suletud, eraviisilise" trendile vastu seista. Aga suletud platvormide taha koonduvad ärijõud on suured ja aina kasvavad. See on paljude meelest lahing digitaalse metsiku lääne hinge alistamiseks.
Zittrain väidab, et avatud veebi tasapisi kadumine on ohtlik, sest kaovad ka avatud standardid ja teenused, mis võimaldavad inimestel endile uusi kasutusviise leida. Teenusepakkujad hakkavad kõike üha enam kontrollima.
Aga see puudutab tegelikult ainult digimajanduse kommertsliku sisu poolt. E-kaubandus kogub veebis aina hoogu ja ükski firma ei sulge oma infoallikana töötavat veebisaiti. Tähtsamgi veel, praeguse veebi suur trump ongi, et suur osa sellest on mittekommertslik. N-ö tootlik veeb, kus igaüks tohib luua, mida tahab, aina kasvab - seda tõukavad tagant mitterahalised motiivid nagu soov end väljendada, tähelepanu ja kiitusi saada, jm. Küll on kahtluse alla seatud idee veebist kui viimase instantsi digiturust.
Internet on tõesti revolutsiooniline, sama tähtis nagu elekter; mida sellega teeme, on endiselt arenemas. Selle loomus on liikumisega töölaualt teie taskusse muutunud. Avatud veebi segane kaos oli noorukiiga, mida toetasid tööstushiiglased, mis uut maailma tundma õppisid. Nüüd nad teevad seda, mida töösturid kõige paremini oskavad - otsivad kitsendusi. Ja nagu tundub, on see meile väga mokkamööda!
