Vanades elektroonikaseadmetes leidub väärismetalle, kui tasuv neid koguda oleks?

 (22)
Vanades elektroonikaseadmetes leidub väärismetalle, kui tasuv neid koguda oleks?
Foto: Wikimedia Commons, kasutaja Leif K-Brooks

Vanadest elektroonikaseadmetest väärismaterjali kättesaamisest räägib TTÜ Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudi direktor professor Toomas Rang.

Soome uurimiskeskuse VTT teadlased on välja töötanud vanadest elektroonikaseadmetest kulla väljauhtmise tehnoloogia. Kuid millised vanades elektroonikaseadmetes olevad väärismaterjalid oleks samuti väärt väljauhtmist?

Metalle on mitmeid, kuid nende kättesaamine ei ole nii lihtne (näiteks molübdeen, plaatina). Loomulikult vask, veel alumiinium, aga ka nikkel, titaan.

Kuivõrd kasumlik väljauhtmise protsess on?

Mida suurem protsent väärismetalle kätte saadakse, seda rohkem raha ju tuleb. Nii lihtne see ongi.

Kuivõrd ohtlikud keskkonnale võiksid vanad elektroonikaseadmed üldse olla?

Ohtlikumad on jäätmetena kineskoobid ja kuvarid ning ekraanid, kuid eriti kõigis mobiilsetes seadmetes kasutatavad patareid või akud. Ning eks igasugused jäätmed on ju murettekitavad emakest loodust silmas pidades.

Probleemiks ei ole metallid ja plastid iseenesest, vaid nende eraldamine ja selleks kasutatav tootmisprotsess, mis ei pruugi olla keskkonnasõbralik.

Kuid ega ainult metallide (plastide jmt) kättesaamine ja hävitamine ei pruugi olla ohtlik. Tegelikult on piisava keskkonna saastamise ohuga kogu elektroonikakomponentide tootmisprotsess (eriti näiteks trükkplaatide valmistamine, näiteks arvutite emaplaadid).

Seotud lood:

Et keskkonnasõbralikult toota, peab kogu tootmisprotsess olema väga korralikult projekteeritud, arvestades kõiki ohutusnõudeid ning sama korralikult ka valmis ehitatud.

Kogu protsessi ekspluatatsiooni juures peavad olema läbi mängitud ka kõige mustema stsenaariumi võimalused.

Puhas loodus on ikkagi meie kõigi huvides ja seda nimetatud VTT poolt pakutud kulla "kokkurehitsemise" meetod kasutades bioloogilist "reha" ju ongi.