Uus turvaoht - "liiga headelt" fotodelt saab sõrmejälgi varastada
Papillaarkurrustik sõrmeotstes on iga inimese (ka ühemunakaksikute) puhul täiesti unikaalne. Seetõttu kasutatakse sõrmejäljetuvastust tänapäeval üsna igapäevaselt paljude telefonide ja muudegi seadmete puhul. Kriminalistikas on sõrmejälgi uuritud ja nende unikaalsusest lähtuvalt asitõendina kasutatud 19. sajandi lõpust.
Mike Elgan kirjutab csoonline`i loos uuematest turvariskidest muuhulgas, et Jaapanis on papillaarkurrustiku võimaliku "varastamise" teema eriti terav: seal on paljudel kombeks pildil kahe sõrmega rahumärki või v-märki näidata. Selle puhul on nii nimetissõrme kui keskmise sõrme ots kaamerale hästi näha.
Skeptikud väidavad küll, et sõrmejälgede lugemiseks fotolt peavad täidetud olema mõned eeltingimused. Sõrmed peavad pildil olema fookuses, valgus peab olema ideaalne, sõrmede kaugus kaamerast peab olema umbes 2 meetrit ja 70 sentimeetrit ehk üheksa jalga ja telefon peab olema ikka väga-väga hea kaameraga (sellised aga fokusseerivad automaatselt näole, mitte sõrmedele).
Skeptikute vastuskeptikud aga omakorda ütlevad, et tegelikult on sellise praktika kohta näited tegelikkusest täiesti olemas. Kaks aastat tagasi võttis sakslane Jan Krissler netis vabalt levitatud kaitseminister Ursula von der Leyeni pildid ning valmistas ta sõrmeotsa 3D-mudeli, millele olid foto põhjal ka papillaarjooned sisse süvendatud. Mudel oli sedavõrd täpne, et sellega sai nutitelefoni sõrmelukust lahti. Kui arvesse võtta, et telefonid ja kaamerad arenevad väga kiiresti, papillaarjoonestikku ei saa inimene aga mitte kunagi muuta, on sõrmedega lehvitamise näol tegemist tõenäolise 21. sajandile omase kõrgtehnoloogiast lähtuva turvariskiga.
