Praeguseks nii nutiseadmetes, autodes kui ka kõiksugu teiste tehniliste lahenduse toimimiseks vajaliku GPS-i kolmanda põlvkonna satelliite arendab USA aerokosmose ettevõte ning ka varasemalt hulgaliselt erinevate sõjaliste hangete kallal tegutsenud Lockheed Martin. Nende arendatud on näiteks F-22 hävitajad, C-130 transpordilennukid ning tegutsetud on ka mitmete NASA projektide juures.
Uute satelliitide loomise eesmärgiks on tagada uus GPS lahendus, mille signaali segamine oleks keerulisem ning mis vähendaks võimalike segajate efektiivsust ning sellest lähtuvaid ohtusid, lähtub USA väljaandele CBS antud intervjuust.
Kui täna oleks USA õhuväe spetsialistide hinnangul võimalik kohvrisuuruse segajaga vajadusel tõkestada tervel linnal ligipääs GPS-süsteemile, siis tulevikus seda teha ei saaks, kuna uute satelliitide signaal on kaheksa korda raskemini segatav. Samuti oleks kolmanda põlvkonna GPS-satelliidid kaitstumad küberohtude eest ning on asukoha määramise poolest kolm korda täpsemad.
Lisaks ühilduvad uue põlvkonna satelliidid ka teiste loodud lahendustega, näiteks Euroopa Liidu Galileo satelliitpositsioneerimissüsteemiga. Seda võimaldab L1C nime kandev tsiviilsignaal, mis ühtlasi peaks aitama suurendada GPS-seadmete täpsust näiteks linnades, kus praegune lahendus hätta jääb. See signaal võiks kasutamisvalmis olla 2020ndate aastate lõpuks.
Hetkel on kaks uue põlvkonna satelliiti juba orbiidil ning veel kuus on juba Lockheed Martini tehastes valmis ning ootavad kosmosesse läkitamist. Viimane satelliit, mis kosmosesse saadeti, jõudis sinna alles selle aasta augustikuus. Esimese orbiidile saatmisest on möödas aga pea aasta.
Üheks probleemiks süsteemi uuendamisel on uute satelliitide koostamise töömahukus - iga satelliit valmib 1,5 aastase töö tulemusel ning pannakse kokku käsitööna. Hetkel on orbiidil 31 vanema põlvkonna GPS satelliiti, kuid need tahetakse kõik välja vahetada. Kui kõik läheb plaanipäraselt, jõutakse selleni 2034. aastaks.
