„Kui tahame, et internet oleks globaalne, avatud ja muudetav informatsioonivõrgustik, siis meil ei ole seda. Informatsiooni kulgemist võrgus kontrollitakse. Informatsiooni tsenseeritakse. Paljudes maailma nurkades ei pääse isegi internetile ligi,“ rääkis Vaidhyanathan Helsingin Sanomatele.
„Ühendriikide ja Soome kodanikena võime siiski olla küllaltki kindlad, et meie valitsused ei kuula meid pealt. Või kui kuulavad, ei karista nad meid selle eest, et me seda vestlust peame,“ ütles professor.
Vaidhyanathani jaoks on kõige suurem vabadust piirav tont Google. Ta avaldas selle kohta eelmisel aastal raamatu „The Googlization of Everything (And Why We Should Worry)“ („Kõige googliseerumine (ja miks me peaksime muretsema)“), milles annab otsingumootori haldajatele mitmeid sõnalisi kõrvakiile.
Professori sõnul in internet „tohutu uni“, piiramatute võimaluste ja plahvatusliku loovuse potentsiaal, mille keskele on roomanud massiivne ja paindumatu olend.
Google lamab ristipõiki vaba informatsiooniliikumise kiirteel ees, nõuab kõva häälega tähelepanu ja saab seda: kui vajame informatsiooni, ei lähe me internetti, vaid Google'isse ja siis guugeldame asja, mille kohta informatsiooni tahame.
Aadressi vaatame Google Mapsist.
E-posti vaatame Gmailist.
Justin Bieberi uue muusikavideo laeme alla Google'i omanduses olevast YouTube'ist.
Lindude rändeteed leiame Google'i otsingumootorist ja neid puudutavad teaduslikud artiklid Google Scholarist.
Viis aastat tagasi hakkas Google Street View üles pildistama tänavaid, et näeksime, milline sihtkoht välja näeb. Google Earth kuvab satelliidifotona meie ette terve maakera.
Kõige selle avame maailma populaarseima veebibrauseriga, mis on Google Chrome.
Internetikoletis imeb enesesse miljonite inimeste soove, andmeid ja lootusi, mille algoritmid klassifitseerivad määratud kohta. Algoritmid ei kasva võrgus nagu männid liivikul, vaid need istutatakse sinna teatud eemärgi tarvis.
„Tahtsin oma raamatus Google'ilt maha kista kogu müstika. Me peaksime meeles pidama, et Google ei ole põhjapaneva iseloomuga, meie õnne nimel tööd tegev idee, nagu demokraatia või inimõigused. See on firma, mis teeb tööd iseenda heaks. Tehnoloogia, ka kõige võimsam, on inimese loodud,“ ütles Vaidhyanathan.
Ja sellega teenitakse palju raha. Google'i tulu tuleb reklaamiostjatelt, kes maksavad firmale selle järgi, kui palju koguvad nende otsingusõnade kõrvale üles pandud reklaamid klikke.
Vaidhyanathan kahtlustab, et me ei märka ekraanil võbeleva arhitektuuri taga inimlikku juhtimist. Meid on petetud elama võltsvabaduses.
„Google ja Facebook väidavad meile, et võime teha, mida tahame, aga siiski piiravad meie tegevust reeglid ja valikuaknad,“ ütles Vaidhyanathan.
Vaidhyanathan ütles, et ei keela sugugi Google'i kasutamist. Vastupidi, ta tahab, et me kasutaksime seda paremini.
Ta kutsub üles looma ise otsingumootorite ja sotsiaalmeedia reegleid, võtma omale need õigused, mida firmad vaikselt meilt ära võtavad.
„Google'i insenerid on julged ja loovad. Nad teevad oma tööd hästi ja nii peaksime meiegi tegema,“ sõnas Vaidhyanathan.
Oma raamatus unistab Vaidhyanathan informatsioonivõrgustikust, mis toob kogu maailmale pika aja jooksul kasu ega teeni ühe firma eesmärke. Unistuse nurgakiviks kavandab ta „inimliku informatsiooni projekti“, mille eesmärk on koguda kogu maailma informatsioon elektrooniliseks superentsüklopeediaks.
Kõlab nagu Wikipedia, aga professori eesmärk on auahnem. Tema süsteemi tuuma moodustavad raamatukogud ja projekti viivad ellu amatööride asemel infohalduse ja veebidisaini professionaalid.
Kas siin ei kavandata Platoni riiki, mida juhivad isevalitsejatena targad filosoofid?
Kriitikud on juhtinud tähelepanu sellele, et interneti põhiolemuste hulka kuulub vigade tegemine ja nende parandamine.
Poliitikutelt nõuab Vaidhyanathan otsuseid selle kohta, millistes piirides saavad firmad koguda kasutajate kohta informatsiooni.
„Google'i inimesi ärritab hirmsasti, et nad võivad jälgida vaid meie digitaalset jalajälge. Tegelikult tahavad nad paigutada kaamerad ja sensorid meie prillidesse ja jälgida meie tegelikku elu,“ ütles Vaidhyanathan.
Vaidhyanathan uskus pikalt interneti võimalustesse loovuse ja demokraatia areenina. Tema sõnul oli World Wide Webi parim aeg 2000. aastate alguses, kui see laienes kiiresti ja ühendas tõesti inimesi erinevates maailma osades.
Praegu võrk tema sõnul „guuglistub“ ehk kasvab umbe. Lisaks sellele kasvab erinevates riikides tsensuur.
