Tomb Raider: Underworld

 (5)
Tomb Raider: <i>Underworld</i>
---

Tomb Raider: Underworld on stiilne märulseiklus, mis võtab eeskuju Lara esimestest retkedest hauakambritesse. Innovatsioon võib peituda vana hea kordamiseski.

Juhuslikkusel pole sarjas viimasel ajal enam paika, eriti kliiniliselt puhas kargamisfestival oli Legend, kus kõik sujus justkui iseenesest. Anniversary kubises korralikest, ent valikulistest väljakutsetest (artefaktid). Underworld lubab salakraami üsna muretult koguda (suurema osa leitavast sain kätte esimesel korral), aga üllatab keerulisema tasemedisainiga. Siin on olemas labürindid ja isegi üks avatud tase, kus sündmuspaikade vahel liigutakse mootorrattaga ning polegi nii elementaarne, mida järgmiseks tegema peab. Veidi harjumatu ja toob tagasi mootorsaani- ja džiibimälestused (TR 2 ja Last Revelation).

Ebameeldivalt üllatatakse samas ka vanas vaimus – suurem osa väljakutsetest muutuvad keeruliseks just kaamera tõttu, juba esimestel tundidel. Taimaa ranniku kaljudel tuleb teha tagasihüpe eendile, mida kaamera sulle ei näita (no tegelikult silmanurgast näitab). Kulub vähemalt paar eksimust, enne kui taipad hüpata sinna, kuhu poleks loogiline.

Mõnedes koridorides võib hüpleva kaamera ja keskkonna üksluisuse tõttu vabalt suunataju kaotada ja pika tee valesti lipata, samuti kaob kohataju võitluste ajal. Ja võitlust ning selle nigelat kvaliteeti ei vabanda välja miski. Isegi mitte suurema hulga tegevuste võimaldamine keskkonnas. Täpselt sama nigelalt mõjub loomade mootorrattaga allaajamine, see pole teoreetiliselt kena ega praktiliselt loogiline. Miks mitte Larale järgmises mängus fotokaamera pihku pista – see tapaks küll Femme Fatale'i mudeli, aga rahustaks maha kõik need (ilmselt ainult minu), kes ei usu, AK-47 käevangus, kallistavatesse arheoloogidesse. «Mis kurdima potikillud ja kondid, kaevet kasutame varjendina.»

Juhtskeemi ja mittelineaarsust kiites ei saa ma jätta ka kurja sõna ütlemata. Siiamaani kõige süngem Tomb Raider ei õigusta end loo osas sugugi. Negatiivsete tegelaste suhete sasipundar muutub siin peaaegu teisejärguliseks nagu ühekihiline pasteedivõileib. See kukub motivatsioonipuuduse põrandale, kattega pool vastu linoleumi. Tegelaste suhtumine on, arvestades nende mäekõrgusi eesmärke, naeruväärne, nende sisutuse kõrval õhkub sisutühjust ka Lara, kes suurema osa ajast teeb suu lahti vaid selleks, et ruunimärke lugeda või ähvardada. Selline seep ei saa hea – läheb iga korraga vedelamaks. Kui keeruline saab olla ühe tõeliselt negatiivse tegelase sünnitamine või positiivse mängijale lähendamine!?

PC versiooni juhitavus jääb Xbox 360-le alla, eriti siis, kui püüad klaviatuuri abil longata. Klaver teeb Larast kolmanda puudeastme kandidaadi. Pildiliselt püsib PC detailikeisri troonil, aga 360 pluss on suure ekraaniga väljundseade. Kuna Tomb Raider on alati vaadetele rõhunud (esimese osa saurustest kubisev kadunud org, hiidkose taha peidetud tempel Legendis), aitab suurem kui 19-tolline displei selliste stseenide mõjuvust oluliselt rõhutada.

Kokkuvõte: Tomb Raider: Underworld on suurepärane märulseiklus, mis ei pea kõrgete punktide teenimiseks isegi looga pingutama. Kahju. Ja kaotage palun see neetud võitlussüsteem või viige vähemalt Uncharted’i tasemele. Palume!

Hinne 4 (5 palli skaalal).

Maaletooja - Andrico, müüb ProGames.(Hind: PC 699.-; PS2 599.-; PS3 999.-; Xbox360 999.-; Wii 799.-)