TEST: Sony a77 digipeegel – rohkelt funktsionaalsust ja digimüra
Paberil tundus kõik hää. Päriselus tuli Sonys kahjuks jälle pettuda. Aga kõigest järjekorras, kirjutab Digitest.ee.
Võrreldes konkurentidega
Sony a77ga samale pulgale võib asetada Canoni 7D, Nikoni D7000 ning Pentaxi K-7. Kuidas nende tähtsaimad omadused külg-külje kõrval paistavad, on näha tabelist. Eraldi on kirjas kõik tähtsamad tehnilised andmed.
Väljast ja seest
Pontsakas a77 istub hästi kätte. Tegu pole just väikse kaameraga ning tänu sellele on olnud ruumi paigutada kere välispinnale hulk vajalikke nuppe ja otseteid pildistamisel tarvilike funktsioonide juurde.
Nii on võimalik ilma menüüdesse sukeldumata hõlpsasti muuta näiteks valgetasakaalu, tundlikkust, aktiivset võtterežiimi või aktiveerida mõni endale meelepärane funktsioon eelprogrammeeritava otseteenupu abil.
Tähelepanuväärseim neist tagaküljel asuv Smart Teleconverter nupuke, mille abil saab võtte ajal valida 1,4x või 2x kordaja vahel, lisaks vaikimisi aktiivsele "täiskaadrile". Teise variandina on nupu alla võimalik programmeerida live view ülessuurendus paremaks käsitsi teravustamiseks näiteks videovõtte ajal.
Sony 16-50mm f/2.8 SSM objektiiv jättis soliidse mulje, vaatamata jäigale suumirõngale ning imelikult suurele bajonetiloksule.
Ekraani liigutamine või konkreetse võtte jaoks sobivasse asendisse keeramine oli võrreldes Canoni/Nikoni pööratavate ekraanidega opereerimisele ebamugavam. Eriti, kui a77 all suurem statiivikinnitusplaat olema sattus.
a77 menüüd on pehmelt öeldes põhjalikud ja nende läbikammimine ning kaamera enda tahtmise järgi häälestamine vajab süvenemist.
Sony a77, nagu näiteks ka NEX-seeria aparaadid, on kohati arusaamatult aeglased. Kui mõningased viivitused menüüde seadistamisel on andestatavad, siis piltide/videote järelvaatamise või näiteks ülessuurendamise juures tekivad täiesti arusaamatud "pausid", milletaolisi ma viimati nägin Canon EOS 10D kaamerat kasutades.
Reaalses kasutuses
Nagu ütlesin, on a77 päris pontsakas tükk, mis vähemalt minu silmis pea alati boonuseks on. Suuremad kered istuvad paremini käes, nende käsitlemine on mugavam, kere välispinnal on tavaliselt rohkem vajalikke nuppe-kettaid ning nad asetsevad üksteisest piisavalt kaugel, et kaamerat ka kinnastega käsitleda saaks.
Kirka ja terava pildiga displei asendi muutmine tahab harjumist. Vähemalt mulle istub Canoni või Nikoni pööratavate ekraanide loogika paremini, kuna nende kinnitus on seatud nõks loogilisema koha peale – vasakule küljele.
Sony a77'l on ekraani "hinged" all, mis suurema statiivikinnitusplaadiga kohe probleemiks saab – ekraani ei saa korralikult alla vajutada. Mina kasutasin teda suhteliselt suure videopea plaadiga, väiksemate kiirkinnitusplaatidega ilmselt probleemi ei ole.
a77 lubab võtte ajal ekraanile väga palju abiinfot kuvada. Lisaks allolevale ekraanipildile on võimalik pildistamise või filmimise ajal näidata ka digitaalset loodi või histogrammi. Mõlemad väga vajalikud tööriistad.
Kui kaamera enda soovide järgi häälestatud ning Sony seekordsed veidrused selgeks saadud, oli aeg proovipilte klõpsima hakata. Esimene tõsisem pettumus ei lasknud end kaua oodata.
a77 on hetkel Sony peeglite lipulaev. Kõige parem ja kallim kaamera. Sony omakorda maailma juhtivaid elektroonikatootjaid, hinnatud tegija profivideomaailmas jne. Ja aastal 2011 ei suuda seesama tootja teha fotokat, mille ISO vähemalt 1600ni müravaba püsiks.
Nagu testipiltidel näha, on juba ISO 800 juures ühtlane tume taust kahtlaselt pläsune, 1600 juba suht kole. Sealt edasi moondub seesama pruun taust sujuvalt kirjuks villase soki mustriks.
Proovipiltidelt oli näha, et ka ISO 200ga pildistades tekib tumedatele, fookusest väljas olevatele aladele imelik "tekstuur", mis pigem kõva pakkimist, kui müra meenutab. Mida kõrgemaks tundlikkust kruttida, seda koledamaks "pakkimine" (ehk tegelikult müra) muutub.
Mina isiklikult tahtsin seda aparaati kõige enam video pärast proovida. Mõte Full HD lahutusega 50/60 kaadrit sekundis filmimise võimalusest pani kõrvad liikuma küll. Räägiti ka ju uuest AVCHD koodekist, mis vanast palju vähem pakitud pildi pidi andma jne. Ma ausalt öeldes ei tea kui halb see vana siis olema pidi, aga a77 video valmistas kahjuks jällegi pettumuse. Mis sest 50 kaadrist sekundis kasu, kui kvaliteet suurem asi ei ole. Tugevad pakkimise jäljed ning kole müra rikuvad kõik ilusa.
Püsiv autofookus videovõttel oli väga täpne ja kiire. Sellest märksa olulisemaks pean ma käsitsi teravustamise režiimil pakutavat peaking-funktsiooni. Ehk siis kõik kaadris teravad olevad pinnad kuvatakse mingi kindla (näiteks punase) värviga. Käsitsi teravustamine on tänu sellele imelihtne ning tulemus täpne. Küll tahaks mõne Canoni või Nikoni inseneri käest küsida, et kas on tõesti ületamatult raske see funktsioon ka nende HDSLRidesse lisada…
Nagu varasemalt proovitud Sony NEX-seeria kaamerad, on ka a77 kohati imelikult aeglane. Näiteks fotode-videote salvestamise ajal või siis nende taaskuvamisel aparaadist.
Vaadake Digitestist näidispilte (lehekülg 1 / lehekülg 2).
Plussid ja miinused
+ disain ja ergonoomika, istub hästi käes ja käsitlemine lihtne
+ 24 megapikslit
+ kaamera peenhäälestuse võimalused
+ kiire püsiv autofookus
+ peaking funktsioon käsitsi teravustamiseks
+ 50/60 kaadrit sekundis Full HD lahutusega videovõte
- aeglane piltide-videote salvestamisel ja taasesitamisel
- kehvapoolne videokvaliteet
- lubamatult palju müra kõrgematel tundlikkustel
Kokkuvõte
Nagu näha, plusse on rohkem kui miinuseid. Samas, miinused on suhteliselt rasvased ja sellest on kahju. Ei mahu pähe, kuidas nii kõva elektrooniatootja (sh üks tõsisemaid tegijaid profivideomailmas) ei suuda tänasel päeval konkurentidele fotomaailmas võrdväärset vastast pakkuda.
Tundub, et kogu aur on läinud "kelladele-viledele" ning kõige tähtsam – pildikvaliteet – on tähtsuselt justkui b-listi lükatud.
Sellegipoolest, heades valgustingimustes teeb a77 ilusat pilti. 24 megapikslit sisaldab endas üksjagu detaili ning mingil määral annab seda koledat müra ka järeltöötluses eemaldada. Tõsi, umbes alates ISO 3200st ilmselt enam mitte.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!