TEST: Nokia N9 nutitelefon – kass, kes kõnnib omapäi
Enne selle sümbioosi esiletõusmist põikas Nokia aga läbi Meego hoovist, et kaeda, mis seal huvitavat on. Kaemuse kõrgeimaks manifestatsiooniks sai Nokia lipulaev N9. Täna uurime seda imelooma seest ja väljast, vahendab Digitest.ee.
N9 on Nokia disainifilosoofias midagi hoopiski uudset. Apple toodete disain on olnud üks nende edu kandetalasid – less is more. N9 teeb aga minimalismilt ja disaini puhtuselt iPhone'ile päkad silma. Kui panna aga kõrvuti N9 ja selle eelkäija N8, näevad need välja nagu WALL·E ja Eve animafilmist, mille nimeks samuti "WALL·E".
Telefoni koostekvaliteet on korralik. Kogu korpus koosneb ühest monoliitsest osast, mis väidetavalt on läbinisti toonitud plastik, ehk kui telefoniga vastu krohvseinu nühkida, ei tule musta värvi alt välja valge plastik, vaid jääb sama värvi.
Ekraan sulandub harmooniliselt korpusesse, selle servad on pisut kumerad, et seda veelgi rõhutada ja paigutada võimalikult väikesesse korpusesse võimalikult suur ekraan. Ilmselt ei ole see ekraan aga gorillaklaasist, mistõttu see kogub enda pinnale rasva ja võibolla ka kriimustub kergemini.
Telefoni tagakülje keskelt leiame väikese hõbedase bänneri, kus seisavad kõrvuti Nokia ja Carl Zeissi reklaamid. Bänneri otsal on oma koha leidnud kaamera, mille ees Carl Zeissi objektiiv istubki. Bänneri kõrval on topelt-LED kaamera jaoks. Kaamera teeb rahuldava, kuid mitte kiiduväärt kvaliteediga pilti.
Vasakul küljel on paar nuppu, mis loovad mingigi sarnasuse teiste nutitelefonidega. Topeltnupp on heli reguleerimiseks ja eraldiseisev nupp sisse-välja-ekraaniluku nupp. Topeltnupuga saab lisaks muuta telefoni helirežiimi, et see teeks sissetuleva kõne peale vaid ühe piiksu, või siis oleks täitsa vait.
Telefoni alumises otsas on kõlar ning siia on pagendatud ka kõik nõutud vastavusmärgid, mis on trükitud korpusega peaaegu sama värvi tindiga, et disaini võimalikult vähe häirida.
Telefoni ülemise otsa nurga peal on peakomplekti pesa. Ülejäänud pealmine paneel on jagatud kaheks osaks. Vajutades kõrvaklapipesa kõrval olevale muhukesele avaneb üks osa, paljastades micro-USB pesa.
Kui USB-pesa kattev klapp on avatud, saab küünega teist paneeli pisut USB pesa poole sikutada, mispeale see lahti hüppab. Siis saab välja tõmmata sahtli, kuhu sisse käib microSIM kaart.
Uus vähendatud mõõdus kaart võib tekitada väikese lisakomplikatsiooni telefonide vahetamisel, kui su eelmine telefon juhuslikult iPhone 4/4S ei ole. MicroSIM kiip on põhimõtteliselt samasugune nagu tavalise SIM kaardi kiip, aga plastikut on ümber vähem, et kaart vähem ruumi võtaks.
Idee poolest võib ka tavalise kaardi servad maha nüsida ja siis selle microSIM pessa panna, aga valmis microSIM kaarte pakuvad kõik teenusepakkujad. Rohkem, kui nende kahe luugi alla, telefoni sisse ei pääse. Aku vahetatav ei ole ja mälukaardipesa puudub.
Telefoniga tuleb kaasa üpriski diskreetne silikoonkest. Arvatavasti on see alati sama värvi kui telefon.
Pärast telefoni sisselülitamist peavad kodanikud, kel eelnevalt Nokia nutitelefoni polnud, tegema endale Ovi konto. See on üldjoontes sama, mis Google'i konto Androidi puhul.
Erinevalt Google'ist on Ovi kontoga väljaspool Nokiaga seotud saite ja telefone üsna vähe peale hakata, aga oma maailmas on sellega mugav ringi käia: saab rakendused Ovi poest sikutatud ja muud pilveteenused toimivad kah. Rakendusi on Ovi poes küll vähem kui Androidi ja Apple'i marketites, aga siiski küllaga.
Pärast telefoni esmast käivitamist, mis läheb vägagi ladusalt, vaatab vastu äärmiselt lihtne, kergesti hoomatav ja esteetilise väljanägemisega operatsioonisüsteem.
Nagu Androidis või iOSis saab vahetada koduekraane, saab Meegos vahetada kolme põhivaadet – ühel see, mis parasjagu toimub, teisel on ümmarguste mummudena kõik rakendused ja muud valikud ning kolmandal kõik parasjagu töötavad rakendused. Põhivaated käivad ringiratast (ükski põhivaade pole kunagi kaugemal kui üks liigutus).
Kui telefon on lukust avatud, ei ole helistamisel, kontaktide nimistul või sõnumite saatmisel mitte mingit prioriteeti telefoni seadete, Postimehe appi või "Angry Birdsi" ees – need kõik on ikoonid rakenduste nimekirjas ja neid saab lihtsasti ringi tõsta.
Status screen on esialgu üsna tühi, pakutakse vaid ilmateavet, aga kui telefoni sünkroniseerida näiteks Facebook, hakkab siin jooksma ka FB voog. Siin saab näha lähemalt vaatamata sõnumeid ja muud säärast.
Avatud rakenduste vaade näitab samuti esimese hooga ainult stiilselt kujundatud teksti “nothing open yet”. Kui on rakendusi, mis taustal töötavad, siis on need siin näha veerandi ekraani suurusena, ehk korraga mahub ekraanile nelja töötava appi screenshotid. Kui neid on rohkem, muutub vaade allapoole keritavaks – samamoodi käituvad kõik kolm vaadet, kui infot on rohkem kui korraga ära mahub.
Iga kolme vaate ülaservas on näha kitsas inforiba, millele vajutades avaneb valik seadistusi.
Meegol puuduvad navigatsiooninupud, mis on Androidil kohustuslikud. Meegol ei ole otsingu nuppu, mis on paljude jaoks väike kaotus, ei ole samm tagasi nuppu - kus seda vaja, on see rakenduses endas. Sellest hoolimata on mõned üksikud kohad, kust ei ole võimalik tagasi minna, vaid peab rakenduse uuesti käivitama ja samm-sammult uuesti minema. See on esimene valupunkt – sarnast lastehaigust kohtas ka esimestel iPhone'idel.
Meegol ei ole ka koduekraanile naasmise nuppu, see on asendatud kahe äärmiselt leidliku žestiga – kui näppu vedada ekraani ükskõik kummalt küljelt keskele, siis läheb rakendus taustale ning naased ühele kolmest põhivaatest. Oluline on, et žest algaks täiesti ekraani servast, mugavuse ja kindluse mõttes on hea liigutust alustada pisut väljaspool ekraani.
Kui sama žest teha ekraani ülaservast, suletakse rakendus täielikult – selline funktsioon kuluks Androidile ka ära. Lahendus on iseenesest geniaalne, aga siit tuleb teine valupunkt – eeskätt see, milline serv on ekraani ülemine ja milline külgmine, sõltub sellest, mispidi telefon käes on (ka siis, kui aktiivne rakendus enda graafikat ekraanil ei pööra). Selle tulemusena võib telefoni mingis vahepealses asendis hoides rakenduse taustale panemise asemel selle hoopiski kinni panna.
Teiseks peavad Androidiga harjunud inimesed pisut ümber õppima, kuna Androidil tuleb ekraani ülalt alla tõmmates lahti teavituste kardin – selle reflektoorse liigutusega saab esialgu palju rakendusi kogemata kinni pandud.
Kui Androidi ja iOSi võib keerata käes ükskõik mis pidi ja graafika tuleb järgi, siis N9 saab käes hoida kas "õigesti" või vasakul küljel. Pea peale ja paremale küljele pilt kaasa ei keera.
Telefoniekraan ei lülitu täiesti välja kunagi, sinna jäävad kellaaeg ja tillukesed ikoonid kõnedest-sõnumitest. Magavat telefoni on võimalik üles äratada ka ekraanile koputades, mitte ainult küljelolevast nupust. Kui see funktsioon peaks üllatusi tekitama, saab selle ka välja lülitada.
Äratatud ekraani lukust lahti saamiseks tuleb ekraanil üles viibata. Kui see liigutus pooleli jätta ning sõrm ekraanil peatada, jäävad ekraani allosas nähtavale telefoneerimise, sõnumineerimise, fotografeerimise ja veebilehitsemise kiirvalikud. See on ainuke koht, kus vihjatakse, et eeskätt on ikkagi tegemist telefoniga. Lukustatud ekraanil on näha la mahamagatud kõned ja sõnumid koos sisuga.
N9t saadab üsna arvestatav edu ja seda käes hoides saan aru, miks. See on terviklik, lihtne, kvaliteetne, šikk ja korralik nutifon. Kui Daniel Craig järgmises Bondi-filmis "Skyfall" mõnel hüperekslusiivsel kokteilipeol oma Fioravanti ülikonna põuetaskust telefoni välja tõmbab, et sellega elegantselt möödaminnes pommi viitpäästikut seadistada, sobiks selleks telefoniks ideaalselt N9 ja äratuskella rakendus, kus tunde ja minuteid saab valida rattaid keerates.
Esteetilise disaini vallas on telefoni välimus, koostekvaliteet, operatsioonisüsteemi välimus ja toimimine laitmatud. Erinevalt Androidist, mis hoiab kõik uksed kohaldamiseks ja programmeerimiseks valla, on Meego "valmis" operatsioonisüsteem, loodud lõplikuks tervikuks.
See küll ahendab mingil määral seda ümbritsevat maailma, aga teatud osa meist ihkabki telefonides näha midagi lihtsamat, hoomatavat. Liikudes ideoloogiliselt rakenduslikule, on sellel telefonil üksikud kiiksud, mis meenutavad, et tegemist on lapsekingades platvormiga. Need aga ei suuda kõigutada ideoloogia püsimist. Kurb lugu on aga see, et lapsekingadesse platvorm ilmselt jääbki, Nokia tulevik paistab olevat Microsofti käevangus.
Lisaks kiiksudele on N9'l ports pseudo-miinuseid – ei saa panna sisse mälukaarti, ei saa vahetada akut, kasutab microSIM kaarti, mis ei ühildu 99% ülejäänud telefonidega ja Meego on palju kitsam mõiste kui Android või iOS.
Neid ei saa aga lugeda päris miinusteks. Mälukaardi asemel on pilveteenused. Kui sul on selline telefon ja selle aku kooleb, siis sa ei lähe Kadaka turult uut akut ostma, vaid suurde kaubanduskeskusesse, pleksiklaasist demostendide ja LED-reklaamidega oskuslikult disainitud müügiesindaja boksi rusikaid lauale taguma. MicroSIM kaart ulatatakse kah sealtsamast, ja kui sul on selline telefon, siis sul ei ole enam sahtlipõhjas vana 3310, kuhu SIM-kaart ümber lükata, kui N9 peaks üllatuslikult otsad andma. Selle jaoks on samuti see boks seal kaubanduskeskuses.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!