TEST: LG Optimus 3D – suur ja sügav nutitelefon
Millegagi on aga vaja teisi üle trumbata. Suutlikuse näitajatega pole eriti mõtet vehkida, arvutusvõimsust on nagunii rohkem kui vaja ja kasutada võimalik. Suure ekraani ja väikese korpuse vajadus kujunduse vallas fantaasiale erilist ruumi ei jäta. Millega siis vastased üle trumbata?, küsib Digitest.ee.
Tuleb teha midagi, mida varem pole tehtud
Ja järjekordselt pistab esimesena jala ukse vahele LG. Turule on saabunud maailma esimene stereoskoopiline telefon. Uus riistapuu jõudis Digitesti lauale ja nüüd saame me siis teada, kuidas maailm kolmemõõtmelisena välja näeb.
Enne sisselülitamist
Sõprade ja kolleegide ees "oma uue telefoniga" eputades olid reeglina esimesed kommentaarid stiilis: "Jõhker võileib ju!"; "Paras labidas, eksole?!"; "Õige lest, noh!". Jah, sellest suuremat androfoni annab otsida, osad tahvelarvutid on juba samas mõõdus. Sellest hoolimata on võimalik seda kasutada nagu iga teist telefoni, kui te just väga lühikeste sõrmedega ei ole.
Esipaneelil peale hiiglasliku musta klaasi eriti midagi vaadata ei ole. Ülaserval on näha kuular, LG logo andurite ja kaameraga, all on neli mahutundlikku nuppu – valikud, kodu, tagasiminek, otsing. Nii üles- kui allaserva on LG endale lubanud peene metalse riba.
Tagaküljel domineerib harjatud metallist liist, mille ühele otsale on graveeritud kiri "3D Stereoscopic" ja teise, korpusest pisut välja kerkiva otsa peal vahivad vastu kaks kullisilma, noka asemel LED-välk. Ülejäänud tagapaneeli väljakult leiab kõlari ja veel ühe LG logo.
Telefoni ülaosas pesitseb 3,5 mm kõrvaklapipesa, mille jaoks on komplektis ka nööpkuularid. Siin on klassikalises kohas ka ekraaniluku nupp, mis on maru korpusesse sulanduv, ja kuna telefon on üleüldse äraütlemata sümmeetriline siis pimedas kobades võib teinekord jupp aega seda nuppu jahtida, enne kui aru saad et telefon hoopiski valepidi käes.
Ülaosa nurgas on näha ka koht, kust tagapaneeli pinnakate hakkas pisut narmendama, mis on ainus etteheide muidu soliidsele koostekvaliteedile.
Vasakul küljel on kummikatete all micro-USB ja micro-HDMI pesad. Mõlema pesa jaoks on kaasas vajalik juhe ja seinast laadimine toimub USB-kaabli otsa käiva klotsiga.
Teisel küljel on nupud heli reguleerimiseks; seal, kus on lootus leida kaamera päästikut, on hoopis 3D nupp.
Telefoni alt leiab tillukese mikrofoni ja tagakaane lahti kangutamise koha. Mälukaardile tagapaneeli lahti võtmata ligi ei pääse, aga vähemalt ei pea selleks aku kallale minema.
Pärast sisse lülitamist
Telefon on igati kiire. Ka esmane käivitumine on üpris nobe. LG ütleb selle kohta kolmkaksiktelefon, kui jämedalt tõlkida. See tähendab, et lisaks enesestmõistetavale kahetuumalisele protsessorile ja kahele objektiivile 3D piltide jaoks on seadmel kaks operatiivmälu kiipi.
Kui arvutimaailmas on see juba eelmisest sajandist teada, et näiteks kaks gigabaidist muutmälumoodulit annavad kiirema tulemuse kui üks "kahegigane", siis telefonid on siiani ilmselt ruumi kokkuhoiu mõttes jäänud kogu operatiivmälu ühte kiipi pakkimise juurde. Kahe mälu telefonis kasutusele võtmine ei ole ilmselt siiski tingitud nii väga soovist üldist jõudlust tõsta (mida see siiski teeb), vaid vajadusest – üheaegselt kahte videostriimi kahelt erinevalt kaameralt ühes mälus puhverdada on ilmselt üsna keeruline.
Ekraan on 2D-režiimis terav ja ilus, reageerides puudutusele edukalt. Isegi liiga hästi: paar korda suutis telefon sissetulevale kõnele läbi taskuriide automaatse SMSi vastu saata, mis teatas "Olen hetkel tähtsal koosolekul4fsdf¤%we45″. Soovitan telefoni hoida vutlaris.
Kui olete Androidiga tuttav, siis siit edasi ei ole enam suurt midagi, mis eriti elevile ajaks. Kui 3D-võimalused kõrvale jätta, on tegemist üsna run o’ the mill androfoniga.
Kui rääkida uuest tendentsist kasutada koduekraanina mitte keskmist, vaid esimest ekraani, siis Optimus 3D puhul saab ise määrata, milline on kodu. Vaikimisi on selleks keskmine. Teine funktsioon, mida varem mujal märganud ei ole, on võimalus applisti kategooriaid kokku taandada. Seal sõrmi kokku vedades tõmbuvad kõik kategooriad kokku, et näeks ainult nende pealkirju. Neil vajutades saab pealkirju lahti-kinni kerida.
Telefoni käitumine on muutunud Optimus X2'ga võrreldes sujuvamaks ja intuitiivsemaks, näiteks ekraani avamiseks peab ekraanil ikka samamoodi üles viipama, aga piisab lühemast lükkest, et nihik inertsiga lõpuni jookseks.
Kolm Dee
Olles näinud 3D-digikaamera Fuji Real 3D W1 ekraani, kus minu nägemine korralikku ruumilist kujutist kokku viia ei suutnud, olin prillideta 3D suhtes üsna skeptiline. Esimest korda LG ekraanilt 3D kujutist nähes läksid silmad punni pähe – ongi täitsa kolmemõõtmeline! Siiski, 3D ekraan oli, on ja jääb illusiooniks ja igal illusioonil on omad agad.
Esimene aga on vaatenurk – sisuliselt null. Kolmemõõtmelist kujutist näeb korrektselt ainult siis, kui vaadata ekraani täpselt keskelt, nii et üks silm jääb ühele poole keskjoont ja teine teisele poole.
Prillidega televiisori puhul saab ennast küljelt küljele liigutades esiplaanile jäävate asjade “taha piiluda”, kuid selle telefoni ekraani vaadates küljele liikudes tekiks alguses nagu sama efekt, aga siis jookseb kujutis kaheks ja ühe silma kujutis hakkab teise silma omale “järgi hüppama”, meenutades pisut neid väikseid plastist lipikuid, mida vanasti hologrammideks kutsuti, mida käes kallutades näeb kord üht kord teist pilti.
Seetõttu saab 3D-sisu vaadata korraga üks inimene ja seetõttu ei olegi telekatel seda tehnoloogiat kasutatud. Vaatama peab ekraani umbes 40 cm kauguselt ja LG hoiatab, et silmi peaks aeg-ajalt puhkama, sest muidu võib peavalu saada.
Filme vaadates ei ole väga hullu, aga 3D-mängudes on raske nuppude (või täpsemalt ekraani kontrollosade) tagumise hoos telefoni õiges asendis hoida. Mõned 3D-mängud pani LG ka omalt poolt kaasa ja nende graafika on üpriski lakooniline, pisut nagu veebis mängitavad Shockwave platvormi kraam.
Teine aga on resolutsioon. Kui televiisor kuvab mõlemale silmale pilti kõikide ekraanilolevate pikslitega, ja prillid näitavad üht kaadrit ühele silmale ja järgmist teisele, siis ilma prillideta ekraan näitab iga kaadrit mõlemale silmale, aga ekraani pikslid on kahe silma peale ära jagatud.
Selleks on ekraani ja taustavalguse vahel parallaksibarjäär, mis laseb taustavalgusel paista pikslireast läbi ainult ühe silma suunas. Barjäär on lisa-LCD-paneel, millel on mustad piksliread valguse suundade selekteerimiseks ja need mustad jooned on ka näha. Tulemusena näeb 3D-pilt resolutsiooni mõttes välja nagu vanemate/odavamate seadmete üpriski madala pikslitihedusega ekraanid.
Telefoni stereoskoopiline kaamera suudab täitsa efektselt teha 3D-pilti ja videosid. Objektiivid on küll suhteliselt lähestikku, ilmselt seetõttu, et neid ei saa kallutada – ideaalis peaksid objektiivid olema üksteisest sama kaugel kui inimese silmad teineteisest, aga lähedale fokusseerimiseks peaks siis saama objektiive keskele kokku kallutada. Optimus 3D suudab ruumilise kujutise kokku panna alates poole meetri kauguselt.
3D-režiimis filmib Optimus 3D kahe kaameraga kaks videoklippi ning need pannakse pärast telefoni 3D ekraanil üheks kokku.
Filmides/pildistades näitab ekraan reaalajas stereopilti, kuigi tulemus ei pruugi olla sama täpne kui failist maha mängides.
Pildikvaliteet klassikalises mõttes on muidugi eraldi teema. Selles segmendis oleme ära hellitatud suurepäraste telefonikaameratega (näiteks Samsungi Galaxy SII ja Sony Ericssoni Xperia Arc), mille heas valguses tehtud pildid jätavad isegi esmapilgul kahtlusruumi – kas on mobiil või päris kaamera? LG pildid reedavad siiski koheselt oma päritolu. Kaameral on LED-välk, kuid seda saab kasutada ainult 2D-režiimis, seega hämaras 3D-pilti hästi teha ei saa. Kaks udust pilti annavad kokku ühe eriti uduse pildi.
Android iseenesest ei ole kolmemõõtmeline, seda suudavad ainult spetsiaalsed rakendused. LG on nende haldamiseks loonud 3D Space'i nimelise rakenduse. See pakub kiiret ligipääsu 3D-rakenduste nimekirjale, kaamerale, galeriile, YouTube'i 3D-videodele ja kiiret juhendit 3D kasutamisest. Applistis on 3D-rakendused eraldi grupeeritud.
Telefoni küljel asuv 3D nupp käivitab koduekraanil olles 3D Space'i, galeriis või kaamerat kasutades lülitab see 2D ja 3D reziimide vahel. Galerii suudab ka kahemõõtmelistest piltidest tekitada liba-3D pildi, aga see ei anna erilist efekti. Enamustes rakendustes on 3D-efekti sügavust võimalik muuta.
Kokkuvõte
Põhimõtted jäägu mõtteks. 3D on "peaaegu valmis". Praeguseks hakkab mööda saama see ebamäärane aeg, kui seadmed olid eksperimentaalsed ja sisu polnud kuskilt võtta. Kui sul on taskus 3D-pilti näitav seade, siis on sellega ka üht-teist teha. Samas ei ole 3D ligilähedaseltki selline, nagu visionääride nägemustes. Tööd on veel palju teha, aga praeguseks on see juba täitsa kasutatav.
Fakt, et LG Optimus 3D on täisväärtuslik liinitoode, mitte kuskil laboris oma ajast ees olev prototüüp ja praeguseks ka sugugi mitte enam ainuke omalaadne, räägib sellest, et üks oluline verstapost on selja taga.
Teisalt peab tunnistama, et kui 3D sind külmaks jätab, siis jätab ka see telefon sind tõenäoliselt külmaks. 3D kõrvale jättes on tegemist telefoniga, mille kohta midagi halba öelda ei ole, aga miski ei muuda seda ka eriliseks.
(Fotod artikli keskel: erakogu + ekraanitõmmised)
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!