"Star Wars: The Old Republic" – piisavalt vaatemänguline, et muuta tunnid valgusaastaiks

 (12)
"Star Wars: The Old Republic" – piisavalt vaatemänguline, et muuta tunnid valgusaastaiks
Foto: ekraanitõmmis videomängust

Kellele meeldivad "Mass Effecti" sarja puhta joonega esteetilised maastikud, "Dragon Age'i" tulevärki täis lahingustseenid ning nende tootja BioWare'i kindel kaubamärk – tugeva narratiiviga kaunid vaheklipid ja mängupõnevust ülal hoidev karakteriareng -, see tunneb end "Star Wars: The Old Republicus" kahtlemata kodus.

Mäng on iseenesest kaua tehtud, kaunikene – välja hõikas BioWare uudise, et asub firma esimest MMORPGd ehk võrgurollikat tootma juba 2008. aasta oktoobris.

Sealt läks veel kolm aastat, kuni ilmselt kõikidest "Star Warsi" nime kandvatest toodetest kõige intelligentsem viimaks mängijate ette jõudis.

Kuid kergelt sel karakteriarengu ja sidusa loo poolest paljudest teistest võrgumängudest peajagu üle oleval mängul algul ei läinud. Teatas "Puhata ja mängidagi" möödunud kevadel, et Vana vabariik kaotab üha mängijaid.

Tasub silmas pidada, et esimese napi aasta oli see ilmselt kõigi aegade kõige kallim võrgumäng ka tasuline. Igatahes tundis veel enne mängu lansseerimist selle vastu huvi ligemale poolteist miljonit Tähesõdade-sõpra.

Kui palju neid tõesti pikemalt mängima jäi, ei tea ning ka praegu, mil mäng on ligemale aastapäevad tasuta, on mängijate hulka raske hinnata. Tundub, et BioWare ise andmeid ei avalda.

Seotud lood:

Ent see polegi oluline. Liiati teeb firma mänguga jätkuvalt tööd, et hoida selle tõeliselt põnev, suur, kirju ja avastamistvääriv maailm ligitõmbavana. Peagi lisandub „Vanale vabariigile“ esimene põhjalikum lisa, "Rise of the Hutt Cartel" (vaata tutvustavat videot teose kodukalt), mis toob mängu galaktikasse juurde uusi planeete ning tõstab senist karakteritasemete hulka 50lt 55ni.

Ning kuigi ka kõnealuse uuenduse puhul jääb osa vigureid tasuta mängijale vaid unistuseks, on "Vana vabariik" ka neile, kes ei taha kukrut kergendada, igati nauditav.

Erinevalt mõnest teisest võrgumängust ei paku tootja tasuta mängijale vaid väikest või piiratud sissevaadet oma loomingust, mis ahistab sedavõrd, et mängimisest kas loobutakse või otsustatakse ikkagi täie rauaga maksta.

Vastupidi, "Star Wars: The Old Republic" on ka tasuta igati aus kaup. Ja hästi mängitav ka: leveldamine käib mõistlikus tempos, ka korralikud relvad, turvised ja muu varustus on kättesaadavad ilma boonuskontota ning tõesti – vähemasti 18. karakteritasemeni jõudnuna ei ole tunnet, et midagi jääks ilma rahata mängides tegemata.

Mis vahest eristab "Star Wars: The Old Republicut" paljudest teistest võrgumängudest, on tema suur lookesksus.

Mängima hakates tuleb valida, kas ollakse Vabariigi või Sithi impeeriumi poolt ning seejärel valitakse endale juba kindlam elukutse. Kokku on elukutseid või karjäärivalikuid kaheksa, neli kummagi poole jaoks. Igaühel oma vastavad relvad, oma erinev alguspunkt ja oma erinev, huvitav ning arenev lugu – klassikaline BioWare.

Kuigi on öeldud, et "Vana vabariik" ei paku graafikas ega mänguloogikas midagi uut, pole põhjust võtta seda miinusena – läbiuuritavad planeedid on kaunid, lugu põnev ja arenev ning maailm piisavalt suur ja mitmekülgne, et üsna ruttu pärast avaülesandeid ja mängu toimimist (iseenesest klassikaline hiire ja klaviatuuri kombinatsioon, kus jooksed, hüppad, tulistad ning kasutad numbriklahvidega erioskusi) tutvustavaid ülesandeid saab selgeks, kui suur ja põnev on "Vana vabariigi" maailm. Ta lihtsalt kutsub end avastama.

Miinusena olgu siiski ära toodud teatud mehaanilisus – planeetide fauna ja neil leiduvad vastased kipuvad korduma, nagu ka planeedid ise, mis pole mitte niivõrd suured maailmad, kuivõrd pigem keskkonnad, mis tuleb läbi kammida, mille ülesanded tuleb lahendada ning kust on võimalik saada uusi ja põnevaid relvi.

Tüütud on ka kosmoselahingud, mis on pigem minimängud päris mängu sees, kui midagi, mida võiks võrrelda näiteks "Freelanceriga".

Ent jällegi – ei maksa heita meelt! "Vana vabariigi" visuaalne pool on tugev ning vaadata sithe vehkimas punase lasersauaga, loopida ise impeeriumi agendina vastasele granaate või tükeldada neid üle-elu-suuruse väitsaga on piisavalt vaatemänguline, et tunnid muutuvad valgusaastateks ning mängija kandub oma kuvari vahendusel üsna ruttu ühte kaugesse-kaugesse galaktikasse...