Provokatiivsed netivideod ja nende piiramisega seotu tekitab paksu pahandust
„Kui sul õnnestub filmida politsei vägivalda ja sa avalikustad talletatud materjali kogu maailmale võimu kuritarvitaja kinnipüüdmiseks, siis oled kangelane selleni välja, et sinu film võib käivitada massirahutused, nagu juhtus USA-s 10. aasta eest. Kui sinu genotsiidi toimepanekut paljastavad tõendusmaterjalina kasutatavad dokumendid aitavad kurjategija kohtu ette tuua, oled rahvusvaheline kangelane,“ kirjutas rootslane Rick Falkvinge oma hiljutises blogikandes.
Falkvinge jätkas oma ajaveebis loetelu, kus presidendi mõrvakatse, sõjakuritegude või tänavavägivalla jäädvustamine tõendusmaterjalina teeb filmijast automaatselt ühiskonna tänulikkuse saaja. Nii võikski arvata, et igasuguse kuriteo avalikustamise eest võib kogeda uhkust ja tunnetada sotsiaalse toe lähedust.
Aga selles loogikas on üks oluline viga, isegi lõks. Nimelt, kui keegi jäädvustab filmilindile alaealise isiku seksuaalse kuritarvitamise ja teeb selle siis ülaltoodud võtmes avalikkusele kättesaadavaks, pole enam tegemist kangelasega, vaid lasteporno levitajaga. Falkvinge faktiderohke arutelu osutab lastepornograafia, või õigemini lapsi ärakasutava pildimaterjali käsitlevate seaduste varjus sündivale ebaõiglusele ja võimu kuritarvitamisele. Olgu selleks ametniku suva tõlgendada mõnd pilti viisil, mille jätkuna kaotab inimene töö ja ühiskonna usalduse isegi pärast ametniku eksimuse kohtulikku tuvastamist. Näiteid leiab ka olukordadest, kui laste kaitse loosungi varjus püütakse piirata kodanike vabadusi, seda eriti internetis ja jagada ümber võimu ametnike suva ja riiklike internetifiltrite või ACTA ja sellele sarnaste seaduste näol, mõtiskles Kristjan Port ERR Teaduse vahendusel.
Falkvigne algatatud teema äratas kiiva diskussiooni, millest leiab nii konstruktiivset arutelu kui emotsionaalseid ja fanatismist ning kirest õhkuvaid ähvardusi. Taoline reaktsioon on mõistetav, sest laste kuritarvitamise teema on äärmiselt ebamugav ja seetõttu puudub ühiskonnal selle käsitlemiseks vajalik kogemus, sellest tulenev julgus kohtuda ebamugava ainesega ning vajalik kultuursus.
Käesoleva kommentaari eesmärk piirdub siiski vaid sooviga ulatada huvitunutele mõtteline niidiots Rick Falkvinge´i käivitatud diskusiooni juurde. Kuid lisaks osutaks lähedasel orbiidil asuvale probleemile, milles jumaliku peategelase rolli täidab Google. Jutt käib YouTube’i ülespandud 14. minutilisest muslime solvavast ja mitmel pool maailmas radikaalsemate islamistide vägivallalaine käivitanud filmist. Ilmselt polnud Brini ja Page’i kunagises visioonis asuda loodava ettevõttega globaalse kohtuniku rolli, jagamaks otsuseid isegi professionaalseid kogusid piinaval keerulisel ja laipade hinnaga sõnavabaduse teemal.
Kuigi ettevõte asub Ühendriikide territooriumil, pole USA valitsusel võimalik YouTube’ist islamiusku narrivat videot ära võtta, kuigi nad on seda rahu hoidmise ja ameeriklaste elude kaitsmise nimel soovinud. Riigid ja valitsused saaksid Google’t mõnd videot levist ära võtma vaid paluda, viidates seaduslikele kuriteojuhtumitele. See on siiski nii vaid teoorias, mõeldes näiteks Google´i Hiina poliitikale.
Käesoleval juhul otsustas Google'i-nimeline kohtunik valida, kellele ta vaidlusalust videot näitab, jättes mõned islamiriigid kino ukse taha. Järelikult saab firma nimetatud materjali sensitiivsusest aru, kuid püüab samas hinnata, kui palju sellise sammu tõttu kannatab mõttelise kaalu vastaspoolel asuva sõnavabaduse mass. Sõnavabaduse kaitse seostub omakorda meie maailma kuuluva õiguse ja õigluse kaitsmisega. Ning see kõik paistab lihtsa ja arusaadavana. Oleks aga küsimus kasvõi noorte tärkavast seksuaalsusest, joonistatud lapse kehast manga koomiksis või lugematutest kodustest videotest ja keegi ei julgeks iitsatadagi sõnavabadusest, lüües tärkavat teemat kogu jõust tsensuuritempli või kohtunikuhaamriga ja sünnitades mugavuse nimel nähtamatuks jäetavat vägivalda ja vaimupimedust.
