Pildimasin Sony Cyber-shot DSC-H3

“ Pildimasin” on olnud sõna, mida kasutan reeglina aparaatide tähistamiseks, mille ainumas eesmärk on pilti teha. Kõigepealt tuleb tulemus, kõik muu on kõvasti teisejärguline. Sellised on natuke prosta varjundiga kasutamise ja viimistluse osas, kuid samas hea pildikvaliteediga. Näiteks Zenit — kui leiate töökorras isendi hea ja puhta klaasiga, siis pilt tuleb ilus.

Tänapäeval juhtub tihti, et pildikvaliteedile pööratakse viimasena tähelepanu. Ja ongi sellised väikesed kaamerad, mille puhul keegi väga ilmilusat pilti ei eeldagi, muu on olulisem: kuidas ta välja näeb, kas ta filmida/heli salvestada oskab, kui väike, kui kerge, mis värvi, kui suure LCD-ga, kui mitu Mpx-i ja fps-i, kas palub viisakalt jalutama, kui pissihäda tuleb… jne.

Aga H3 on just pildimasin, kaasaegne ja väike versioon. Teed pildi arvutis lahti ja peaaegu ei usu, et see kõik nii kompaktse aparaadi seest välja tuli, kusjuures seadetesse pole õieti sekkunudki. Niisiis pilti ta teeb, ja väga hästi.

Kui peale vaadata, siis iludus ta ei ole. Pigem tundub, et disainiosakonda lasti katsetama keegi, kellel taust kiviraiumises või ausamalt — puust mudelite valmistamises. Kuid välimus pole siiski häbiks. Asjakesel on isikupära. Käes tundub toekas, lisatud on näppude tugi, pöidlal on, kuhu end sättida.

Ekraan on kompaktsuse nimel väiksem kui suurematel vendadel samast seeriast (2,5 tolli). Infotekst kuvatakse väikselt, jätab asjaliku ja tagasihoidliku mulje, ei varja vaadet — kuid kuna LCD ei hiilga punktitihedusega, 115 000 ei ole hirmpalju, siis rõhutavad pisikesed tähed ja ikoonid nähtavat võrestikku. Ka tehtud pilti ei ole teab mis silmamõnu vaadata — võrestik, millel pilti kuvatakse, on näha ega saagi aru, kuidas see pilt nüüd päriselt hästi välja näeb.

Kuid samas pakub seesama punktiline LCD võimalust kuvada kadreerimisvõrgustik ning kellele meeldivad sirged majad ja horisontaalne silmapiir (teate küll, see vana kooli veidrus), see mõistab niisuguse abivahendi üle vaid rõõmustada. Kadreerimisvõrgustik aitab muuseas märgata pildi “ujumist” kadreerides. Kuigi see võib kohati, kui päris täpselt tahta jooni sirgeks saada, meele mõruks ajada, on pahandamine kaugelt kohatu — tegutseb optiline stabilisatsioonisüsteem, kompenseeritakse käevärinat. Optiline stabiliseerimine on palju rohkem päris ja tõhus kui kõikvõimalikud poolkõvad mängud säri ja tundlikkusega.

Samamoodi kaklesin alul zuumi ujumisega. Pikemasse fookusesse minnes ujumine ei häiri, küll aga laiemasse otsa tagasi tulles — no ei saa täpselt, hüppab nagu vähki matkiv konn, tagurpidi ja ikka jupikaupa. Võtab aega, enne kui märkan, et zuuminupp reageerib vajutusele, et ikka kostuks klõps, ja samas ka hellemale käsitsemisele, vaevalt puudutamisele, kus vajutuse klõpsu ei kostu, kuid liikuda saab kenasti, teojagu. Nupustik on minimalistlik. Eks puust ole võib-olla keeruline nuppe voolida. Valikuketas on tubli ja igati oma ülesannete kõrgusel — funktsioonid, mis sinna valitud, on loogilised ja vajalikud. Näpuga on ketast mugav ja lihtne liigutada, ekraanile ilmub ka digitaalne ketas, et ei peaks pisikesi ikoone kettal endal vaatama, ja kuvatakse ka mõõdetult lakoonilised õpetusribad, et harvema kasutaja mälu värskendada, mis mida teeb/milleks hea.

Kettake liigub isegi nii lihtsalt ja varmalt, et mille iganes sisse kaamera panna (tasku, kott), siis välja võttes pole ketas pea kunagi samas asendis kuhu pannes jäi. Samamoodi on lihtne muuta kogemata välgu režiimi, nupp selle jaoks asub kohe pöidlapesa naabruses.

Menüü kujundus on disainerite käe alt läbi käinud, värskendatud ja edev. Kuid mitte päris see, mida ma loogilise ja lihtsa navigeerimisena unenägudes näen. Elementaarne oleks võimalus liikuda menüü esimeselt valikult ülesvajutusega viimasele, ringikujuliselt. Et kui te vajalikud asjad sinna alla panete, siis tehke vähemalt minemine mugavaks. Ja kustutamine! Mulle meeldib oma pildistatud jamps ruttu ära kustutada! Kuid siin, minimaalselt kolm nupuvajutust! Kui olete pildistamisrežiimis, siis isegi neli. Vot see on ebamugav. Puust või mitte, selle nupu oleks võinud ikka voolida ja külge kleepida.

Ja optikast. Carl Zeiss — lööb nimega. 38…380mm (35mm, 10x optiline) — lööb numbritega. Teravustab lainurgas arvestatavalt kiiresti. Teles on kohmakam. Ning kui nupp pooleldi alla vajutada, eelteravustada, siis saab katiku vastuse kiiruse samuti nii väikese kaamera kohta muljetavaldava. Ning makros roni või optikaga põrnikale… Tuleb terav küll!

Kellele siis sellist? Ma kujutan ette, et üks spordisõbrast, kuid mitte liigsuurest fotosõbrast pereisa, kes puhkusel iga ajaloolist kivi pildistada ei viitsi, võiks kaameraga hea jupp aega õnnelik olla. See ei ole mingi tasku-kaader-tasku tüüpi rakett-kaamera, kõigel heal, mida optika pakub, läheb aega, et korpusest välja ronida. Kuid spetsiaalne spordirežiim paneb teravmeelselt kokku kiireid katikuaegu ja fookuse aimamist, koos pika telega saab mängijat palliplatsilt püüda küll. Olgu siis oma poeg või Beckham.

PS. Vähemalt üht Jakobsoni peab ka gigase kaardi eest lehvitama. Memory Stick Duo ikkagi, ning 31MB sisest mälu teid kaugele ei vii.

Hinne: 4

PLUSS Optika ja zuum. Pildikvaliteet. Optiline pildistabilisatsioon. Vihane makro.

MIINUS Menüüs on arenguruumi. Nuppe saab kogemata liigutada. Telepositsioonis autofookus aeglane.