Õhkõhuke Philipsi teler võiks pärineda ulmefilmist
Philips reklaamib oma uusi 8000-seeria nutitelereid kui "õhkõhukesi" ja kui aus olla, siis see kõlab väga ahvatlevalt. Testis olnud Philips 8109 on 48-tolline teler, mille tootelehel tõmbab justkui musta auguna tähelepanu üks erakordne number: "Seadme sügavus 13 mm". Kui te suudate ette kujutada, kui õhuke on 13 millimeetrit, siis saate aru, kui ahvatlev sellise näitajaga teler on. Muidugi on kapile või alusele asetuva teleka jalg laiem, kuid niisama üksikult seisva teleri puhul polegi need millimeetrid tähtsad. Kui teler aga seinale kinnitada, siis on 13 millimeetrine teler oluliselt efektsem kui isegi 20 millimeetrine, rääkimata 30, 40 või 50 mm paksune. See võiks olla nagu mõni ulmeline sein, millel on liikuv pilt!
See kõik on teooria, reaalsus Philipsit karbist väljavõttes on veidi vähem eufooriline. Tõsi, teleri ekraanipaneel on tõesti 13 millimeetrit paks, kuid paneeli allosa istub siiski paksemas korpuses, kuhu kinnituvad kaablid. Ei maksa valesti aru saada, 8109 on üllatavalt õhuke teler, kuigi kaugeltki mitte ulmefilmikraam.
Philipsi teleritel on üks unikaalne konkurentsiomadus, mis kõigest muust hoolimata ikka selle brändi masinaid teistest eristab. “Ambilight” tootenime taha peituv tehnoloogia on sisuliselt teleriekraani taha peidetud värvilised tuled, mis muudavad oma tonaalsust vastavalt ekraanil kujutatule. Kui vaatate siniseid ookeanikaadreid, loovad paneeli taga olevad tuled teleri ümber sinise halo. Kui vaatate rohelist metsa, siis rohelise, ja nõnda edasi. Muidugi ei ole taustavalgus vaid ühte värvi, vaid tavalise kireva või mitmevärvilise pildi puhul muutuvad kirjuks ka ümbritseva valgustuse värvid ja heledus.
Ambilight eeldab, et teler on kinnitatud seinale või seisab seina ees, et halo ei hajuks ümbritsevasse ruumi. Lõpptulemus on korraga efketne ja tervisele kasulik. Ekraanil kujutatud pildiga sama värvi halo aitab tekitada rohkem pilti sulanduvat muljet, mille kohta ingliskeelses teleterminoloogias öeldakse immersive. Ambilighti veel suurem eelis on aga silmade koormuse vähendamine, eriti kui telerit vaadatakse hämaras ruumis. Sellieses keskkonnas on silm konfliktis: hämar tuba sunnib pupilli suurenema, teleka ere ekraan aga kokku tõmbuma. Taustvalgustusega ekraan ei kujuta nii suurt kontrasti ümbritsevaga hämarusega ja silm väsib vähem.
Aga Ambilight pole 8109 mudeli puhul kaugeltki uuendus, pigem väärib tähelepanu selle nutiteleri tarkvara. Põhimõtteliselt on seni turul nutitelerite tarkvarale kaks lahendust: kas tootja omaenda kontrolli all olev süsteem ja äppide platvorm (nagu Samsungil) või mõne olemasoleva tarkvaraplatvormi rakendamine (LG ja webOS). Philips on läinud teist teed ja võtnud maailma suurima tarkvaraplatvormi, Androidi.
Sellel otsusel on palju tugevaid plusse. Esiteks on Android oma suuruse tõttu ilmselt tarbijatele kõige tuttavam nutiplatvorm. Teiseks on Androidile saadaval suur hulk äppe ja Philipsi Androidi menüüs saab Play Store’s rahulikult ringi tuiata ja äppe oma telekasse tõmmata. Lisaks on Androidiga teleri puhul kõige suurem tõenäosus, et see ühildub teiste Androidi seadmetega, mida on raske öelda, kui kodus on näiteks Apple’i ja Samsungi või muude tootjate vähem ühilduvad tooted.
Siiski põrkab õhkõhuke Philips veel paari takistuse vastu. Androidi tarkvarga äppide poe sirvimine ja äppide vahel ringi liikumine on kohmakas ja kohati lausa võimatu – puldiga ekraanil ringi liikudes näib teler hanguvat. Teinekord kasutajaliides küll ei hangu, kuid mõnele nupule lihtsalt liikuda ei saa. Seega näib Androidiga nutiteler osaliselt veel lapsehaigustes vaevlevat. Tegu on lihtsate bugidega, mis ilmselt tarkvarauuendusega likvideeritakse.
Fundmantaalsem häda nii Philipsi kui tegelikult ka kõigi teiste nutiteleritega on see, et teler ei sobi hästi "nutikaks" muutmiseks.
Teler on oma olemuselt mõeldud passiivseks tarbimiseks – s.t inimene lösutab ekraani ees ja on vastuvõtja rollis. Nutiteler püüab inimest panna rolli, kus ta peab ise telerile sisendiks keerulisi käske andma ja seda on paganama raske teha.
Üks võimalus on kasutada arvutist tuttavat klaviatuuri ja hiirt, mida normaalne inimene pole nõus teleri ees käsitsema. Philips on lahendusena klaviatuuri ehitanud puldi tagaküljele. Kuigi lahendus näib kaval, on see laias laastus ikkagi umbes paarikümmend korda keerulisem ja vaevalisem, kui vanal heal moel teleri lihtsalt vaatamine.
