Termotuumaplahvatused tekitavad tohututes kogustes soojus-, valgus- ja helienergiat. Ehkki katsetused ise toimuvad maa all, jõuab osa sellest energiast viimaks ikka ionosfääri — atmosfääri ülakihti, mis algas umbes 80 kilomeetri kõrgusel Maa pinna kohal, vahendab Extreme Tech.

Plahvatuse energia kutsub seal esile säbarlainetuse üsna samamoodi nagu tiiki visatud kivi ning see mõjutab kõiki signaale, mis neid ionosfääri-häireid läbivaid.

Umbes 20 000 kilomeetri kõrgusel orbiidil tiirlevate GPS-tehiskaaslaste signaal on väga nõrk ning ionosfäär võib seda kergesti segada, mis põhjustabki häireid positsioneerimissignaali peilivate aparaatide töös.

Ohio osariikliku ülikooli uurijad avastasid GPS-andmete arhiivi sõeludes, et vastavate ionosfääri-virvenduste kobarate analüüsimine võimaldas tuletada tuumaplahvatuste täpseid toimumiskohti. Antud juhul leidsid uurijad selgeid märke allmaa-pommikatsetustest USA-s 1990. aastatel ja Põhja-Koreas möödunud kümnendil.

Huvitaval kombel märgib Discovery News, et tuumaplahvatusi on võimalik tuvastada ka teleskoopide abiga.

Selleks, et avakosmosest selget pilti saada, tuleb toimida sisuliselt samamoodi — kompenseerida ionosfäärihäirete mõju, selgitas USA mereväe uurimislabori NRL raadioastronoom Joseph Helmboldt. Kui tuumapomm plahvatab, on täheteadlased sunnitud oma filtrite sätteid muutma.

Ehkki tuumaplahvatuste tuvastamine GPSide ja telekoopide töös esinevate häirete põhjal on osav trikk, pole tõenäoline, et see niipea vahetaks välja tavameetodid — seismoloogilise tuvastamise, radioloogilise testimise (s.t õhus leviva kiirguse mõõtmise) ja sõjalised tehiskaaslased, mis on varustatud spetsiaalselt tuumarelva-plahvatuste tuvastamiseks konstrueeritud aparatuuriga.

Rahvusvaheline seiresüsteem, mida haldab tuumakatsetuste täieliku keelustamise leppe ettevalmistuskomisjon CTBTO, koosneb sadadest seirejaamadest, mis päeval ja öösel tuumarelva-katsetuste järele valvavad — eriti, kui neid katsetusi viivad läbi sellised riigid, mis seda tõepoolest tegema ei peaks. Seismilise signatuuri järgi on tuumaplahvatust tegelikult väga hõlbus tuvastada.

Vaadake ka videot: aegvõtte-kaart kõigist tuumaplahvatustest, mis meie planeedil alates 1945. aastast aset leidnud on.