Netineutraliteet: mis see on, ja miks te peaks hoolima
Netineutraliteet on interneti korraldamise põhimõte, või täpsemalt, idee seda mitte kuidagi korraldada. Selle loogiline äärmus oleks keelata sisu või netiga seotud seadmeid ja protokolle kuidagi reguleerida.
See tähendab ka seda, et teatud teenuse eest maksvad kasutajad peaksid saama igasugusele sisule samal tasemel ligipääsu. St, kõik saidid võiks kasutada samu kiirusi, näiteks YouTube ja TooliPorno.ee, ilma et ükski teenusepakkuja sekkuks või teatud saitidele eeliseid jagaks.
See ongi enam-vähem see, kuidas asjad praegu on korraldatud. Kui välja arvata mõned paljukajastatud juhtumid, on netineutraliteet n-ö demokraatlikus maailmas vaikimisi valik.
Netineutraliteedi pooldajad muretsevad, et kuna need põhimõtted pole seadusega kaitstud, võivad teenusepakkujad tulevikus teatud sisule või liiklusele eelise anda. Näiteks, kui Comcast tohib NBC enda omaks teha, eelistaks see tulevikus jagada rohkem ribalaiust NBC videomaterjalile ja saitidele, ning vähendaks samas näiteks Foxi videodele kättesaadavaid ressursse.
Näiteks USAs on veel paljudes piirkondades raskusi püsiühenduste sisse seadmisega, nii et sellest võib tarbijaõigusi silmas pidades suur probleem tekkida. St, klientidel oleks raske või võimatu "oma rahakotiga otsustada", kui teenusepakkuja otsustab andmeid liigi, päritolu või sisu põhjal tähtsuse järjekorda seada.
Netineutraliteedi vastased nimetavad seda muuhulgas probleemi otsivaks lahenduseks, väites, et sellest ei kujune kunagi probleemi.
Võrguteenusepakkujad, eriti mobiilivõrkude käigushoidjad, väidavad, et võrguliikluse korraldamise võimalus on kõigile kasutajatele kvaliteetse teenuse tagamiseks hädavajalik.
On ka öeldud, et veebi reguleerimine utiliidina annab telefoniliinide eeskujul sidefirmadele vähem motivatsiooni infrastruktuuri investeerida ja innovatsiooni otsimiseks, sest täiendustest lõikaks kasu ka rivaalid.
Teema ei eksisteeri ainult teljel tarbijad vs suur äri. Netineutraliteet tuleb kasuks ka internetifirmadele, mis kaotaks ligipääsu ühtsele mänguväljakule, kui internetiteenusepakkujad võrgu kihtideks jaotaksid. Netineutraliteedi vastased väidavad aga, et kasutajatele võiks kasulik olla, kui teenusepakkujad aktiivselt võrguliiklust haldavad. See annaks teatud kaitse teenusetõkestamise rünnakute ja digiliiklusummikute loojate vastu.
Netineutraliteedi poolt on muuhulgas tarbijaõiguste kaitsjad, interneti- ja tarkvarafirmad (muuhulgas Amazon, Google ja Microsoft), paljud tuntud tehnoloogiagurud ja poliitikud nagu Steve Wozniak, Vinton Cerf, Tim Berners-Lee ja Barack Obama.
Vastu on konservatiivsed ümarlauad nagu Cato instituut ja Goldwateri instituut, iga (USA) suurem internetiteenusepakkuja, ja teatud riistvarafirmad nagu Cisco.
Netineutraliteedi teema muutus kuumaks juba 2007. aastal, kui avalikkuse ette jõudsid Comcasti püüded failivahetusliiklust blokeerida, mis tekitas tavakasutajate seas palju vihaseid reaktsioone ja Föderaalselt Sidekomisjonilt karmi noomituse.
Kohtuvaidlus andis aga tänavu aprillis õiguse Comcastile. Otsus jäi, et FCC väljus oma autoriteedi piirest, kui teenusepakkujate netiliikluse haldusesse sekkus, ning Comcastil oli legaalne õigus teha, mida tegid.
See oli eriti suur löök Sidekomisjonile, mis pakkus juba 2009. aasta septembris välja reeglistiku netineutraliteedi kaitsmiseks.
Eraläbirääkimised sidefirmade, veebifirmade, tarbijagruppide ja FCC vahel on hiljutise seisuga tühja jooksnud, aga Google ja Verizon on välja pakkunud uue kompromissi. See teenis tarbijagruppidelt ja veebifirmadelt nagu Facebook ja eBay karmi kriitikat, sest ei defineeri "erinevaid netiteenuseid" piisavalt täpselt ega loe netineutraliteedi alla mobiilivõrke.
Selline tänane seis ongi: eri pooled on kaitseseisundis ja Föderaalne Sidekomisjon jalutab kuskil nende vahel. Google'i-Verizoni plaaniga on vähesed firmad seni lubanud kaasa minna.
Debatt jätkub, aga me ei tundu lahendusele lähemal kui kolme aasta eest, kui see Comcasti juhtumi kaudu üldse avalikkuse tähelepanu pälvis.
