Möödunud pühade ajal tegid “äpitaksistid” pikki päevi, sest boonuseid jagati heldelt. Jõulud ja aastavahetus ongi taksojuhile “rasva” kogumise aeg, sest aasta esimestel kuudel on kundesid vähem ning teenistus kukub.

Uni ongi selgelt ülehinnatud – kui on tööd ja seadus lubab, tuleb rügada! Sattusin nende pühade ajal paaril korral sõitma “äpijuhiga”, kes tunnistas, et on väga väsinud, aga koju minna ei saa, sest raha tuleb üles võtta.

Väsinud platvormtakso teenust osutavate juhtide probleem on olnud päevakorral juba ammu aega: 2018. aasta juulis kirjutas Helen Eelrand Eesti Päevalehes, kuidas puudulik seadus lubab äpitaksode juhtidel sõitu minna kasvõi magades.

Kui traditsiooniline veoteenuse pakkuja – näiteks Tulika Takso – peab tagama, et juhid ei oleks roolis korraga rohkem kui 9 tundi, siis nn sõidujagajate puhul see ei kehti. Seal vastutab oma enesetunde eest igaüks ise.

Põhimõtteliselt võib põhikohaga taksot sõitev taksojuht pärast lubatud tööaja lõppemist istuda teise auto rooli ja “teha taksot” nii kaua kuni jaksab.

14-tunnine tööpäev pole utoopia

Kui novembri alguses tõusis “rohesabade” ehk ettevõtte värvides taksode rent, hakkasid juhid poolavalikult nurisema.

Mõne päeva jooksul kirjutas või helistas mulle mitu põhikohaga firma rendiautoga äpitaksot sõitvat juhti, kes kurtsid, et peavad kulude tasa teenimiseks tegema jõhkralt ületunde või leidma teise töö. Minult paluti abi, et leida mingigi lahendus, olgu või kontrollorgani näol.

Et aru saada, kui tõsine probleem võib olla, küsisin juhtide foorumis* “rohesabadelt”, kui pikki tööpäevi nad teevad. Vastustest selgus, et 14-tunnised, aga isegi 16-tunnised ja pikemad päevad pole midagi ebatavalist.

Üks osa sellest ajast kulub töö otsimiseks ehk sõitmiseks piirkonda, kus loodetavasti on ka kliente. Mis aga eriti kurb, ei väsimus, aga ka mitte haigus ei anna õigust puhkamiseks – rooli tuleb minna igal juhul, et mitte kaotada boonuseid ja miinusesse jääda.