Muusikatööstus püüab leiutada uusi tuluallikaid
Samas tuleb suurem osa popmuusikute sissetulekutest tegelikult praegugi kontsertidest. Seda ka siis, kui muusikud ise endale muusika ja laulusõnad kirjutavad. See ei tulene ainult plaadimüüginumbrite langusest ja Interneti-piraatluse ohjeldamatust levikust. Alanis Morissette’i ja LeAnn Rimesi mänedžer Scott Welch nentis juba aastate eest: „Muusikute ülemine kümnendik teenib raha plaate müües, ülejäänud lähevad kontsertreisile.”
Tegelikult ei ole muusikud salvestatud muusika pealt kunagi ülearu palju teeninud. Tavapäraselt kaasneb plaadilepinguga avanss ja pole just harvad korrad, kus see jääbki ainsaks rahasummaks, mis selle salvestise eest muusikute kontole laekub – ja sellegi eest peavad nad halvemal juhul plaadi salvestamise kulud tasuma. Autoritasu ei saa muusikud tavalepingu järgi enne, kui on kaetud plaadifirmale salvestamisel ja plaadi turustamisel tekkinud kulu, mis ei ole sageli just väike. Kui aga võlg plaadifirma ees lõpuks tasutud ja autoritasu hakkab muusikute poole voolama, jõuab nendeni sellest harilikult vähem kui pool. Poole võtab endale muusikakirjastaja, mingi osa tõenäoliselt ka mänedžer. Tarbijad küll kulutavad eri vormis salvestistele oluliselt rohkem kui kontsertidele ning tippartistide kuulsus põhineb suuresti raadiost ja telerist kõlaval karbimuusikal, kuid muusikute seisukohast on avalik esinemine reeglina märksa tulusam äri.
Nii polegi imestada, et aastast aastasse troonivad suurima sissetulekuga muusikute nimekirju juba kogenud, aastakümneid lavalaudu kulutanud saurused nagu Rolling Stones, Bruce Springsteen, Celine Dion või Madonna. Nende piletite pealt kooritakse ka reeglina märksa enam kui mõne viimase paari aasta vältel särama löönud tähe pealt – vana staari fännid on reeglina ka ise eakamad ja paksema rahakotiga. Aina suurem osa esinemistulust läheb sel moel kuulsamate artistide kaukasse. Kui 1982. aastal läks muusikute koorekihi – tipmise 1% – arvele 26% USA kontserditulust, siis 2003. aastal oli see osakaal juba 56%.
Noorematel tähtedel on võimalik vanade staaridega võistelda vaid siis, kui nad suuavad luua uusi rahaallikaid kontserditulu ja salvestuste pealt teenitava kõrvale. Heaks näiteks selle kohta on hiphoppar Jay-Z, kes asutas 1999. aastal oma rõivafirma Rocawear. Üle-eelmise aasta märtsis müüdi see maha 204 miljoni dollari eest, hinnanguliselt veerand sellest summast läks Jay-Z enda taskusse.
Kuigi valdava osa muusikute unistus on lüüa läbi suurimal turul, USA-s, ei unusta staarid ka väiksemaid turge, nagu näiteks Jaapan, Saksamaa või Brasiilia. Sealmail avanevad vananevatele artistidele sageli üpris uued võimalused. „Väljaspool USA-d kipuvad fännid palju kauem lojaalsed püsima,” ütles Los Angelese meelelahutustööstuse jurist Chris Castle ajakirjale Forbes. „Nad ei ole nii mõjutatud noortekultuurist kui meie siin.”
Majandusteadlaste katsed analüüsida MP3-tehnoloogia ja failivahetuse mõju CD-de müügile, jõuavad mitte kuigi üllataval kombel risti vastupidistele tulemustele. Kuigi Interneti ja failivahetusvõrgustike levikuga algas CD-de müügi kahanemine, ei saa sellest tingimata järeldada, et teine on puhtalt esimese tagajärg. Mõne hinnangul on piraatlus otseselt süüdi CD-de müügi alanemises, mõne meelest on see põhjustanud vaid veerandi laserplaatide käibelangusest, mõne arvates ei ole aga need kaks nähtust üldse olulisel määral seotud.
Kahelda aga ei saa selles, kes failijagamisest võidavad – niisuguste vähemtuntud muusikute looming, kellel niikuinii ei olnud erilist lootust legaalsest müügist erilist tulu teenida, jõuab tänu drastiliselt langenud levituskulule märksa laiema kuulajaskonnani.
Digitaalsed salvestised lõid mõnevõrra segamini ka muusikaäri rahalist poolt. 50% nende esitamisõiguse eest makstavast rahast läheb plaadifirmale (mitte muusikakirjastusele), 45% salvestisel esinenud pillimeestele ja lauljatele ning ülejäänud 5% tagatisfondi muusikutele, kes antud looga kokkupuudet ei oma.
„Muusika muutub millekski selliseks nagu kraanivesi või elekter,” arvas David Bowie 2002. aastal New York Timesile antud intervjuus ja soovitas kaasmuusikutele: „Parem olge valmis kõvasti ringi reisima, sest kontsertidest saab ainuke unikaalne olukord, mis alles jääb.”
Samas ei pruugi tulevikuväljavaade ka muusikute jaoks väga roosiline olla. Kahe Princetoni Ülikooli majandusteadlase uuring* nendib, et kuigi kontsertide külastatavus USA-s on aastakümnete vältel tasapisi langenud, tõusis aastani 2000 piletihinna kasvades ometi piletitulu. Sellest ajast saati on piletitulu kahanenud. Tõenäoliselt kaotavad sellest eeskätt kuulsamad artistid.
Igal juhul kannatavad viimastel aastatel plaadifirmad, kelle tulu põhineb eelkõige füüsilise salvestise müügil. Samuti ei teeni enamik plaadifirmadest nendega lepingu sõlminud artistide kontsertide pealt mitte midagi.
Briti plaadifirma Domino juht Laurence Bell leiab, et tema suuremad konkurendid andsid oma võimaluse käest juba 2000. aastal failijagamisprogrammi Napster vastase kohtuasjaga. „Sel hetkel oli Napster maailma kuulsaim muusikakaubamärk ja tegu oli lihtsalt teismelisega,” ütles Bell ajalehele Financial Times antud intervjuus. „Ta (Napsteri asutaja Shawn Fanning) oleks oma firma eest rõõmuga võtnud näiteks kümme miljonit naela ning kui muusikatööstuse suurtel poistel poleks vaja olnud üksteisega kakelda, oleks nad võinud kampa lüüa ja allalaadimise juba tollal rahaks pöörata, mitte oodata veel umbes viis aastat, kuni iTunes käima läks.” Kuigi digitaalse müügi näitajad on viimastel aastatel jõudsalt tõusnud (vt graafikut), ei suuda see kasv katta CD-de müügi vähenemisest tingitud käibe- ja kasumilangust. Ja lisaks – üks põhilisi selle tulu allikaid, iTunes, ei kuulu ju plaadifirmadele, vaid hoopis Apple’ile, kes varem muusikaäris üldse tegev ei olnud.
Nii püüavadki muusikaettevõtted kinnitada kanda uutel aladel, näiteks kontsertide korraldamise või artistide nänni müümisega. Loomulikult äratavad muusikaärimeestes suurt huvi ka kõikvõimalikud sotsiaalvõrgustikud nagu MySpace või Facebook, kuigi kõigi puhul ei ole sugugi selge, kas ja kuidas nende abil üldse raha teenida saab.
„Üks viis aru saada, kuidas äri on muutunud, on vaadata Justin Timberlake’i esimest albumit,” räägib firma Sony Music Briti haru juht Ged Doherty. Me andsime välja albumi, kolm või neli singlit ja vist ka DVD – kokku viis toodet. Kui 2006. aastal ilmus teine album, pani meie ameerika haru välja 182 toodet – neist 42 füüsilised, ülejäänud digitaalsed. Ma ei saa täpselt öelda, millised on tuluvood, kuid osa neist on mõõdetavad kümnendikes pennides.”
Tulu ei tule nüüdsel ajal mitte ainult CD-dest, DVD-dest või digitaalfailidest, vaid ka näiteks mobiilihelinatest või arvutimängudest. Mullu esimesel poolaastal moodustasid muusikamängud 15% arvutimängutööstuse kogukäibest. Juulis Houstonis aset leidnud Microsofti partnerite konverentsi messipoolel ringi jalutades hakkas silma eeskätt kaht liiki mänge – golfisimulaatorid ja kitarrisimulaatorid. Pole ka ime – muusikamängu Guitar Hero eri versioone on kolme aastaga müüdud üle 32 miljoni, ainuüksi USA-s ulatub selle käive juba üle miljardi dollari.
Mõne meelest ei ole aga selles kõiges ülearu palju värsket. „Inimesed kipuvad üle hindama seda, kui innovaatilised on Internetis toimuvad asjad,” leiab Briti muusik, muusikaärimees ja ajakirjanik Paul Morley. „MySpace on lihtsalt fänniklubi, Facebook on lihtsalt noorteklubi ja Twitter on lihtsalt postkaart: midagi uut ei ole tegelikult juhtunud.”
* Connolly, M. Krueger, A. B. Rockonomics: The Economics of Popular Music.
Mullused menukaimad artistid
(läbimüük nii füüsilisel kui digitaalkujul)
1 Coldplay „Viva La Vida Or Death And All His Friends”
2 AC/DC „Black Ice”
3 Eri esitajad „Mamma Mia! The Movie Soundtrack”
4 Duffy „Rockferry”
5 Metallica „Death Magnetic”
6 Leona Lewis „Spirit”
7 Amy Winehouse „Back To Black”
8 Eri esitajad „High School Musical 3: Senior Year”
9 Lil Wayne „Tha Carter III”
10 Rihanna „Good Girl Gone Bad”
Allikas: IFPI
Üleilmne tulu digitaalmuusikast, mld dollarit
2004 3,7 20%
2005 2,9 15%
2006 2,2 11%
2007 1,2 5%
2008 0,4 2%
Allikas: IFPI
