Internetikiirustega ma eriti põhjalikult ei tegelenud, aga testisin lehel ruuter.ee paar korda kiirust ning sain allalaadimiskiiruseks 6640kb/s, järgmisel katsel näitas ta koguni 10445kb/s… Pole sugugi halb kiirus. Netibrauseri tüütuim viga on see, et ehkki ta avas kiiresti isegi “Eesti Päevalehe” pildiküllase veebi, nõuab seal soovitud artiklini jõudmine nooleklahvi kestvat mudimist ning on võrdlemisi tüütu.

Kui hakkasin esimest korda meile alla laadima, jätkus Motorolal viisakust hoiatada mind selle eest, et pean tõenäoliselt operaatorile andmete liigutamise eest maksma. Ilmselt peangi. Ka enne sõnumi saatmist palus masin mul kaaluda, kas ma ikka tahan selle saata — 3lk ikkagi! Mis ühik on SMSi puhul lehekülg, seda ma välja ei uurinud. SMSide saatmine on üldse lahe. Kui lööte esimese tähe kõigi kordustega sisse ja teise ka, siis pärast hetkelist arupidamist pakub masin teile juba, kuidas see sõna võiks tervikuna välja näha. Alguses, esimestel kasutamistel, ei tea ta eriti sõnu, aga õpib need kenasti ära ja kui hakkasin taas kirjutama täpselt sama sõnumit, mille olin juba sisestanud, siis pakkus ta mulle ka järgmisi sõnu automaatselt. Seega, lemmikväidete (näiteks “posin end üles, et raha põle”) taasesitamine on erakordselt hõlbus. Et lahendust päriselt hinnata, peaks ilmselt masinat veidi pikemalt kasutama. Hea igal juhul.

Vasakukäeliste vastunöök

Ma mõistan täiesti, et klapp on osa Motorola stiilist. Tore on. Minu ainus etteheide sellistele on, et säärast on mõnikord halb ühe käega avada. Kuna ma seda teinekord paratamatult teen ja suurendan nii riski, et kallis asi võib peost pudeneda, siis riputasin telefoni seda testima hakates endale paelaga kaela. Siit ka põhjendus alapealkirjale — tööasendis telefoni, millel pael küljes, on mõnusam pruukida vasaku käega. Paremat kätt jääb seesinane pael segama. Ei midagi hullu, mõistagi.

Kaameral on küll kaheksakordne zuum, aga üldiselt on kõik teised tegelinskid oma telefonidesse praeguseks pannud tunduvalt paremaid kaameraid. Püüdsin siiski kaamera fikseerida ja teha üks kabe klõps. Noh, mobiiliekraanilt kannatab tulemust vaadata, aga kaugemale ma ei läheks.

Audiopleieri väliskõlar on sel tasemel, et üksi olles kannatab kuulata küll. Tunned armsakssaanud pala ära ning tantsid sellele kaasa. Minule oli eelmine testija jätnud meenutuse lapsepõlvest — Black Sabbath on endiselt hea, kuigi sellest võimendist veidi plärisev. Välisekraan tehtud puutetundlik — sealt on võimalik ning koguni käepärane juhtida mõningaid pleieri funktsioone. Näiteks taasesituse saab küll klappi avamata peatada, uue loo saab valida, aga pleierit päris kinni panna või taasesitusviisi muuta ei õnnestunud. Välisekraan tundub seal kuvatava info jaoks natuke liiga suur, aga ei pea ju tingimata koonerdama. Sümpaatne on, et kui kõik tuled kustuvad, siis kellaaeg jääb endiselt loetavaks.

Kasutajal on võimalus muuta valikute järjestust peamenüüs (mis on hea ennekõike seetõttu, et menüü peale minemiseks tuleb paar korda klõpsida nooleklahvi — kuid see pole ka just eriline kannatus) ning panna viie klahvi alla just endale sobivad kiirvalikud. Hõissa.

Motorola V9

Võrgud: GSM 850 | 900 | 1800 | 1900

Mõõtmed: 103x53x13,3mm

Kaal: 125g

Ekraanid: 240x320px | 262k värvi

Mälu: kasutajamälu seadmes kuni 45MB | microSD tugi kuni 2GB

Andmeside: Bluetooth 2.0 | USB 2.0 | modem | EDGE (klass 12) | GPRS (klass 12) | HSDPA

Kaamera: 2Mpx | 8x digitaalne zuum

Multimeedia: audiopleier

Kõneaeg: 3,4 tundi

Ooteaeg: 260 tundi

Hind: 5690 kr (EMT kliendihind)

Hinne: 4

Plussid: Vastamata kõnet või lugemata sõnumit tuletatakse järjekindlalt meelde piiksuga iga viie minuti tagant.

Miinused: Visiitkaarti ei õnnestunud vastu võtta.

Pikemalt saate lugeda huvitavatest tehnoloogiavidinatest ilmuvas märtsikuises Maatriksis.