Mõtisklus: kas PS4 ja Xbox One suudavad veel mängukonsoolide vajalikkust kinnitada?

 (22)
Mõtisklus: kas PS4 ja Xbox One suudavad veel mängukonsoolide vajalikkust kinnitada?
Foto: REUTERS

2013. a neljas ja 2014. a esimesed kvartalid saavad mängukonsooli kasutavate mängurite jaoks põnev aeg olema – piirid nihkuvad ja tulev põlvkond avab uksi, mida siiamaani võimalik avada ei olnud.

Mõned neist avatakse vastastikuses mõistmises, käsikäes mänguriga, mõnest talutavad Microsoft ja Sony su vägisi sisse.

Ühest küljest aitab muudatustele kaasa muidugi riistvara areng, aga see on iseenesestmõistetav ning seetõttu ma sellest rääkima ei hakka. Nii ehk teisiti tean ma riistvarast sama palju kui kvantmehaanikast ja peaksin suurema osa tekstist Wikipediast ümber kirjutama.

Teisalt (ning ma ise sellest nii suures vaimustuses ei ole) mõjutavad konsoolide edasist käekäiku maailmas ka sotsiaalmeedias ning televisiooniäris toimunu ja toimuv.

Näiteks PlayStation 4 kaotab siiamaani üsnagi veatu kasutajaliidese XMB, mida mina kaotamistvajavalt arhailiseks ei pea, ja asendab selle vastse pildikireva kasutajaliidesega PlayStation Dynamic Menu, mis kogu süsteemil (ja sinu sõprade süsteemidel) toimuva üheks tervikuks seob.

Sa saad sealt näiteks sisse logides vahetult näha, kes mingi mängu ostis, kes mõne trofee teenis, kes videolõigu üles laadis ja täna oma tööandja kahjuks tööluusi kasuks otsustas, et uut mängu tallata. Ja muid sarnaseid detaile.

Kuigi see muudatus mind rõõmsast ärevusest kikivarvule ei aja, olen ma kindel, et XMB unustatakse kiiresti (eks ta ole kaasaegse tarbija jaoks pisut kuiv ja tehniline), sest värvid, poolkasuliku info üleküllus ja radaril olemine meeldivad enamikule.

Seotud lood:

Facebook, mis on enamuse jaoks ajaviitepaik ja vaid käputäie nutikate jaoks võimalus reklaamida, olulist infot jagada ja müüa, ju meeldib. Mulle meeldib.

Xbox One'i muutumisest on rohkemgi räägitud. See, ilmselgelt USA ja teiste suurriikide turgudele mõeldud konsool võiks vabalt olla ka mikrolaineahi. Või siis teler. Või kingakapp.

Microsofti ja Sony jaoks on oluline mammutkasum ja nii mõtlevad nad oma seadmetele välja funktsioone, mis võiksid mänguvõõrast koduperenaist, üksikema või pereisa köita. Funktsioone, mis paneksid väärtust ümber hindama.

Teoreetiliselt katsetavad nad USB pordiga paberraamatut, mille tagaküljel on LED ekraan digiraamatu lugemiseks. Ma ei oska seda kuidagi teisiti nimetada, kui Xbox One reklaamitakse välja kui konsool, mille abil saab telerit vaadata, videolaenutuses pakutavat sirvida, kasutajastaatust uuendada ja pika loetelu lõpuks ka mängida.

Xbox One ei saa olema enam pelgalt multimeediakeskus, see on köögikombain ja köögikombaine ostetakse isegi siis, kui neid kasutama ei hakata.

Varem vaid mänguritele mõeldud seadet hakatakse turustama kui tarbeeset, mida peaks omama, sest naabritel ON SEE KA. Teate küll, nagu sovjetiaja lõpul kõik ENE (hiljem EE) musta seljarea täiskomplekti riiulisse saama pidid. Või nagu mingil momendil lauaarvuteid osteti – nüüd on mul see olemas, aga mida ma sellega teha saaksin?

Ameeriklasest tarbija jaoks Microsofti poliitika ilmselt töötab, sest pakutavate teenuste valik saab olema lai, laieneb lähiaastatel veelgi ja igaüks leiab marjakorvist mõne talle meeldiva julla.

Eestlase jaoks? Kui kaua kulus, et Eesti teenust Games on Demand kasutama saaks hakata? Käputäie mängudega, mille digiversioonide eest küsitakse täna kurjemat hinda kui meie jaekettides.

Kui paljudest karbil reklaamitud olevatest lisafunktsioonidest peame me hetkel kõrvale jääma ning kui paljude võimaluste kasutamiseks kõrvalteid kasutama. Ja tulevikus enamgi veel.

Kui regioonipiirang takistama ei hakka, siis jääb meile Xbox One kui eelmise põlvkonna olemasolevate funktsioonide ning mõne uue lisaga mängukonsool. Ja mänguri seisukohast see ehk ei olegi kõige masendavam lahendus.

Kõmu on palju. Sügis läheneb nagu jääteel külglibisemisse sattunud veok. Mulle tundub, et ma seisan sellest mõnesaja meetri kaugusel ja kahel pool on haardeulatuses võimalused. Kõmu on mind üle pika aja ka kolmanda võimaluse jaoks avanud.

Arvustajana ma üldjuhul platvorme ei vali. Tarbijana on mul võimalus mõned maha kriipsutada.

Kõmu ning ebakindlus on mind mängurina üle pika aja PC ja Steami poole suunanud. See on veider, sest minust sai konsoolimängur just seetõttu, et need masinad pakkusid kiiret, vahetut mänguelamust ja suurt muud ei midagi. Nad olid mugavad.

Nüüd, tuleva konsoolipõlvkonna eel, tunnen ma, et erinevus platvormide vahel hakkab hägusemaks muutuma, hägusemaks kui kunagi varem.

Ainus, mis pilti teravana ning konsoole endiselt pildis hoiab, on tulevad eksklusiivmängud. Süsteemid ise oleksid justkui lauaarvutid ja lauaarvuti on mul täna olemas ning mänguvalmis.