Mänguarvustus: "Mass Effect 3"
Jah, iseenesest oli juba "Quest for Glory" puhul selge, et varastamine on vale (samas jällegi mõne ülesande sooritamiseks hädavajalik) ning esimestes "Falloutides" oli küll laste nottimine võimalik, aga tegi mängija tegelaskujust automaatselt lindprii ning oli kindlasti paljudele mängijatele niikuinii lihtsalt vastumeelne. Kuid "Fallouti" loo arengu seisukohalt ei olnud see küsimus iseenesest väga oluline.
Kuu aja eest tuli aga välja mäng, mille selgroo moodustavad eetilised kategooriad. "Mass Effect 3" on liigitatud küll rolli-, küll tulistamismänguks, kuid eks ta olegi segu neist kahest.
Mängutehnilises mõttes see midagi revolutsioonilist võrreldes sama sarja eelmise teosega ei paku, seda olulisemad on aga momendid, mil mängija peab langetama otsuseid, mis määravad dialoogide ja nende kaudu kogu loo käiku. Ning neid otsuseid võib kõhklemata nimetada eetilisteks.
Mängu alguses ründavad eelmisest "Mass Effectist" tuntud Niitjad (ing. k Reapers) Maad ning vallutavad selle. Tegu on ülegalaktilise pealetungi algusega. Niitjate eesmärk pole ei vähemat kui kogu kõrgelt arenenud orgaanilise elu likvideerimine Linnuteel ning – üllatus, üllatus! – varasematest "Mass Effectidest" tuttava komandör Shepardi rolli astuv mängija peab kurjuse peatama.
Selleks, et inimestel ja teistel rassidel oleks üleüldse mingigi võimalus seista silmitsi masendavas ülekaalus vaenlasega, tuleb saavutada galaktiline ühtsus. Komandör peab retklema oma laevaga "Normandy" mööda Linnuteed, otsima ja leidma sõpru ning suunama loo käiku enda iseloomu ja strateegiaga vastavas suunas.
See nõuab teinekord pikki vestlusi, sobivaid vastuseid vastandlikele seisukohtadele ja – mis kõige olulisem – erinevate lahenduskäikude, eri lootuste, soovide ja tegevusmudelite kaalukausile asetamist ja otsustamist.
Kas toetada inimsarnaseid quariane nende võitluses tehisolendite gethide vastu, kelle esimesed enda teenimiseks ehitasid, kuid viimaste arenedes hävitada otsustasid, või nentida, et jumalat mänginud humanoidid pole väärt abi õppimis- ja tundmisvõimeliste robotite hävitamiseks? Kas anda võimalus sõjakatele kroganitele või kasutada neid ära ja tõmmata neil salarianide rõõmuks nahk üle kõrvade?
Sääraseid valikuid pakub mäng kuni lõpuni ning sõltuvalt mängija otsustest leitakse ja kaotatakse sõpru ja vaenlaseid, tuuakse raskeid ohvreid ning ollakse endalt kogu aeg sunnitud küsima – kas üks või teine valik oli õige, kas ma vedasin kedagi teenimatult alt või maksin edusammude eest liiga kõrget hinda?
Need küsimused jäävad kummitama kuni mängu lõpuni. Ja kauemgi veel. Sest "Mass Effect 3" võib lõppeda vähemalt kolmel eri viisil ning kuigi lõppvõiduni viivad jooksmist, hüppamist ja tulistamist nõudvad ülesanded (kuhu küll saab iga kord võtta endaga kaasa kaks kaaslast mängija omal valikul) on laias laastus ühesugused, langevad tõelised otsused aset just moraali ja eetika valdkonnas. Mõnikord on hea-halva skaala selge ja nähtav, enamasti aga kipuvad valikud olema säärased nagu sõdades ikka: valida tuleb väga halva ja veel halvema vahel.
See teebki kuni 48 tundi mänguaega pakkuvast "Mass Effect 3"-st suurepärase mängu. Liiati veel mängu, mida tasub mitu korda ette võtta, sest seikluse kulg ja lõpp sõltub kõigepealt mängu alguses tegelaskuju loomisest ("Mass Effecti" sarja andunud fännid ütlevad, et tõeliselt õige "ME3" on selline, mida mängitakse eelmisest "Mass Effectist" imporditud tegelaskujuga), sellest tulenevatest võitlusstiili erinevustest ning täiesti vabadest valikutest, mida iga mängija suhtluses arvukate tegelaskujudega langetab.
Nad kõik on ühtviisi rasked ja keerulised, aga just seda, elu imitatsiooni, mis oleks ometi suurem kui elu, me ju arvutimängudest otsimegi.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!