Mänguarvustus: "I Am Alive" – tundeline seiklus laastatud maailmas


Alustuseks tuleb tunnistada, et kaua tehtud, kaunikene – kuuldused mängust hakkasid levima juba 2005. aastal.

Kolm aastat hiljem ilmus välja esimene tutvustav klipp, millel pole küll möödunud aastal Xbox 360-l, PlayStation 3-l ja PC-l välja tulnud teosega enam suurt midagi pistmist.

Säilinud on vaid mõni taustaloo aspekt ja asjaolu, et tegu on survival actioniga, mis leiab aset postapokalüptilises maailmas.

Eks põhjuseks aeg-ajalt ikka esinev asjaolu, et projektiga tegelesid erinevad osapooled. "I Am Alive'i" hakkas omal ajal tegema prantslaste Darkworks, mis läks aga 2011. aastal sundlikvideerimisele. Asja võttis siis üle Ubisoft Shanghai, kellel oli ilmselgelt oma, algavariandist veidi erinev lahendus.

Samas pole see veidi erinev lahendus ja pikk mängutegu siiski andnud tulemuseks aegunud graafika või mehaanikaga teost – "I Am Alive'i" maailm on üsna stiilne, ruumiline, kombatav.

Foto: ekraanitõmmis
Seotud lood:

Kui miski võib viidata teose kõrgele eale, siis hoopis ringi seiklemist ja avastamist pakkuva maailma suhteline staatilisus ning asjaolu, et mängija saab aktiivselt suhestuda väga väheste objektidega.

Tõsi, mürgist tolmu täis fiktiivne Haventoni linn, mille sees, all ja kohal tegevus toimub (nimelt tuleb "I Am Alive'is" seigelda nii linna tänavail ja hoonetes kui ka maa-alustes metrookäikudes või majakatustel linna kohal), mõjub oma rusutuses usutavalt.

Ka on mängus täpsemalt kirjeldamata katastroofi mõjul inimestest üsna tühjaks jäänud varemeteväljaks moondunud linnas palju omapäraseid kohti, mida avastada ja uurida – näiteks peatänavale uhutud suur laev.

Kuid näiteks ei lasta mängus avada majade aknaid või uksi ning ronida mahajäetud kodudesse, mis peaks ju sellises olukorras olema hea võimalus täiendada oma toidu- ja joogivarusid, või otsida kandmiseks sobivaid riideid...

Samas on keskkonna loomine igati õnnestunud ning läbi tolmupilvede paistev kahvatu päike loob tõesti täiusliku illusiooni maailmast, mis pole inimkonnale enam mitte niivõrd kodu, kuivõrd vaenulik keskkond, kus tuleb iga õhusõõmu, iga veelonksu, iga suutäie eest võidelda.

Kohe tekivad ka paralleelid Cormack McCarthy "Tee" ("The Road") põhjal vändatud samanimelise filmiga. Võib-olla on ka see andnud alust mängukriitikas kõlanud väidetele, et "I Am Alive" ei mõju kuigi originaalselt.

Foto: ekraanitõmmis

Päriselt ei tahaks sellega nõustuda. Tõsi, nappide ressursside otsimine, mis moodustab iseenesest väga sidusa, peaaegu kirjandusliku narratiiviga põhitegevuse, on kohati üsna tüütu. Ronimise kõrval.

Linna läppunud hämarusse on iseenesest peidetud omajagu mängu edukaks läbimiseks vajalikku kraami – veepudelitest suitsupakkide ja alpinismivarustuseni – kuid selle kõige kättesaamine võib olla üsna üheülbaline.

Klaviatuuriakrobaatikat tuleb "I Am Alive'is" ette tihti ning kuna mäng ei lase suvalisel hetkel salvestada, vaid viskab ebaõnnestumise korral tagasi järjekordse peatükki algusesse, võib mõne hüppamist ja ronimist pakkuva ülesande läbimine nõuda kordi samade kohtade läbimist.

See tähendab ühtlasi, et väidetava viie kuni seitsme tunniga ei pruugi mängu lõpetamine õnnestuda – kordused võivad hetkiti isegi nii ärritavad olla, et viha sunnib mängust üleüldse mõneks ajaks välja logima.

Samas on "I Am Alive" vähemalt ühes aspektis küll originaalne – nimelt on võitlusmehaanika harjumatu ja andekas.

Kohtumised Haventoni kurjategijate ja muu rahvaga on üles ehitatud omamoodi psühholoogiliselt, kus mõnda tegelast tuleb alistumiseks või taandumiseks tulirelvaga ähvardada, mõni teine silmagi pilgutamata matšeetega maha nottida, mõne kolmanda peale ohverdada aga haruldast laskemoona ja mõni neljas õnnestub ehk hukata õnnestunud noolelasuga.

Ent milline on milline, kes on alistuv argpüks, kes mitte, pole alati sugugi selge ning pingestab mängu päris hästi. Igatahes paremini kui ronimine, kus võhm ruttu kulub – seda saadab üha pinevamaks muutuv muusika – ning teinekord tuleb ülikiirelt rapsida ja rabeleda ainult selleks, et jõuda ühest suhteliselt igavast kohast teise.

Ehkki "I Am Alive" on küll kaugel sellest, et olla täiuslik ja tohutuid võimalusi pakkuv mäng, on tema tugevad kohad tõesti tugevad.

Väga narratiivsena ta kuigi palju erinevaid mängimisstrateegiaid ja -taktikaid ei paku ega tõmba nõnda ka mitu korda ennast läbima.

Põnevat seiklust, sisseelamist ja kaasa tundmist – sest tõesti, tundeid on siin palju, alates empaatiale kutsuvast põhiliinist, kus mängija peab võitlema ja võitma väikese tüdruku ema leidmise nimel – pakub "I Am Alive" küll.

Foto: ekraanitõmmis

I Am Alive
Ilmus: 2012
Autor: Darkworks / Ubisoft Shanghai
Väljalasked: PC, PS3, Xbox 360
Arvutivariandi laenas arvustamiseks Gamestar
Hind Gamestar.ee netipoes: 15,99 eurot

Kasutad reklaamiblokeerijat.

Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.

Kogupakett
1€ / kuus*
Sisaldab 11 Eesti tippväljaande tasulist sisu, vähem bännerreklaame, saad jagada kuni 4 kasutajaga.
* Esimene kuu 1 €, edasi 9,99 €
Reklaamivaba pakett
2,99€ / kuus
Saad lugeda tasuta sisu ilma bännerreklaamideta. Ei sisalda tasulise sisu lugemisõigust.
 
Lisan erandi. Vaata AdBlock juhist siit
ja AdBlock Plus juhist siit.
Mõistame, et käid meie juures uudiseid lugemas, mitte reklaame vaatamas. Reklaamidest sõltub meie sissetulek ja see võimaldab meil pakkuda sulle soodsalt head ajakirjandust.