Mängu Beyond keskpaigas on mitu stseeni, kus ei juhtu peaaegu midagi.

Ühes, mulle sügavaima jälje jätnud lõigus, kutsutakse eikuhugi teel olev peategelanna Jodie indiaanipere poolt vana eluhoone seinte vahele õhtueinet võtma.

Laua taga istub viis inimest: Jodie, pereisa kahe täiskasvanud pojaga ja ratastoolis vanamemm. Toit rändab laualt peaaegu vaikuses. Heli summutavas ruumis klõbisevad vaid noad ja kahvlid vastu taldrikuid.

Õhkkond püsib vaikusest hoolimata pinevusest paks, sest Jodie on külaline, kes kutsuti üle ukseläve poolenisti vastu tahtmist. Kui keegi midagi lausub, on küsimused ning vastused napid, isegi piinlikult napid. Pereisa toidab kahvliga vanamemme, kes ise toiduvahendite käsitlemisega hakkama ei saa. Heidetakse ebakindlaid pilke.

See on stseen, millesarnaseid videomängud harva näinud on. Sama harv on vajadus videomängus nuppu vajutades joogikruusi või leivaviilu järele haarata. Sellega peab harjuma, sest Beyond seob argitoimetamist sisusse mujalgi, kuigi oluliselt vähem kui selle eelkäija Heavy Rain.

Foto: ekraanitõmmis

Heavy Rain oli suurepärane eksperiment mitmekihilise loovestmise rindel, aga mitmekihilisuse hinnaks said lõpuks teatavad nihked narratiivi balansis.

Tegelased võisid surra, mis ei peatanud küll mängu, aga lugu liikus kiiremini edasi. Ja kõigi tegelaste (neid oli kokku neli) lood ei olnud omavahel nii turvaliselt seotud, et selline üleminek alati loomulikuna tunduks. Ebakõlad olid sees.

Beyond jutustab seevastu vaid üht looliini, ent teeb seda mitte kronoloogilisest algusest lõpuni, vaid erinevate etappide kaupa peategelase eluloos.

Nii võib Jodie ühes esitatavas stseenis meeleheitlikult politseinike ning FBI agentide eest põgeneda, järgmises keskkoolikaaslaste sünnipäevapeole tõtata ning sellele järgnev stseen võib leida pisitüdruku lastega tänaval lumasõda pidamas.

Järjestuse eesmärgiks on küsimuste esitamine, mängija tasapisi arusaamisele juhtimine ja suurema osa ajast kruvib Beyond pinget ning vastab esitatud küsimustele suurepäraselt.

Kui kümme tundi kestnud mängu järel tervikuni jõutakse, on see peaaegu täiuslik. Mingitel hetkedel nihkutakse ehk liiga kaugele B-kategooria melodraama või sci-fi-žanrisse, tuues sisse üksikud stseene, mis tunduvad liialdusena ja muudavad loo liialt plahvatuslikuks (lõik indiaanlasi kurnava hiiglasliku kurja vaimuga kannab loos küll oma tähendust, ent mõjub liialt keskpärase õudusfilmina), aga lõviosa ajast püsib lähenemine usutavuse piirides ning on läbinisti nauditav.

Foto: ekraanitõmmis

Beyond saab kõige paremini pihta just inimlikele väärtustele, luues mitmeid meeldejäävaid kõrvaltegelaskujusid (kodutute seltskond, kellega Jodie liitub, indiaanlaste perekond).

Mänguliselt on Beyond praktiliselt Heavy Rain pluss Aideni kontrollskeem, mis lubab sul keskkonnas teatud ulatuses ringi liikuda.

Kui Jodie kakleb, toimetab ja suhtleb nuppude ning juhtkangide abil viibates (nupukäsklused näidatakse ette, aga viipesuunad peaks mängija leidma ise, kui tegevus selleks kindlates olukordades aeglustatakse), saab Aiden keskkonda väga piiratud ulatuses, vaid siis, kui mängu tegijad seda lubavad, mõjutada.

Näiteks esemeid liigutada või ümber paisata, tegelaskujusid ravida, surmata või nende mälus sobrada ning isegi kehasid üle võtta ja juhtida. Too viimane tegevus on ääretult lahe ja samas mängus ääretult alakasutatud. Eriti stseenides, kus Jodie lahinguväljal viibib. Tihti on kindlast lahinguolukorrast vaid üks kindel väljumismuster, toimima peab seega täpselt sel moel nagu mäng käsib.

Isegi avatumates stseenides saab üle võtta vaid üksikuid vastaseid (vaid selles ulatuses, kuhu Aidenil minna lubatakse) ja tegevuse ettemääratus hakkab siin avatud maailmu näinud mängurile ilmselt häirivamaks muutuma, kui ta oodata oskab.

Foto: ekraanitõmmis

Jah, David Cage kordas pidevalt, et need kõik on ohvrid, mida tuleb loovestmise nimel kannatada, aga ma ei näe tõesti, kuidas veidi enam valikuvabadust sellistes stseenides oleksid lugu lõhkunud või selle kulgu kahjustanud.

See on üks vähestest etteheidetest, mis mul Beyondile varuks on. Üks väga Splinter Celli meenutav peatükk oleks suuremast tegutsemisvabadusest kindlasti rohkem võitnud kui kaotanud.

Teiseks jäi mind veidi häirma kontrollskeemi see osa, kus võideldes või muud sorti märulistseenides tegelast juhtima peab. Heavy Rain näitas suunad, kuhu söösta või rusikaga äsada, ette. Beyond aeglustab liikumise ja loodab, et juhtkangiga suuna näitamine toimub alati naturaalselt, aga see ei ole nii.

Esiteks on otsuse tegemiseks aega vähe, teiseks ei ole olukorrad alati üheselt loetavad. Kui ma mängin siin "rollimängu" ja selle läbi tegelaskuju, kes alatasa kolki saab, pole sellest ju midagi. Kui ma aga läheksin 100% õnnestuja teele, on süsteemis viga sees.

Foto: ekraanitõmmis

Tegelaste animeerimise, nii kehakeele kui miimika osas, on Beyond tõenäoliselt arenenuim videomäng, mis eales tehtud. Kehakeel muutub tihti ja vastavalt olukorrale ning keskkonnale, näoilmed muutuvad suures osas naturaalselt ja vaid väga üksikutel momentidel tuleb ette tulnuklikult mõjuvaid naeratusi või üleplaneeritud kissitamist-jõllitamist.

Tasemel on ka näitlemine, kuigi häid sooritusi leiab mujaltki. Siiski saab eeskujuks tuua terve näitlejaansabli ühtse sammu, sest paljudel tugevate peategelastega mängudel leidub tavaliselt ikka paar kõrvaltegelast, kelle hääle loevad peale stuudiost laenatud kunstnikud või programmeerijad, samas loevad mitmeid tegelasi samad näitlejad, mis polnud mängides, vähemalt minu jaoks, tuvastatav.

Ellen Page ja Willem Dafoe on siin Cage'i poolt raudkindlalt rakendatud, kontrolli all ja sooritavad tõepoolest filmi ning mitte millegi muu tarbeks.

Arengust, muutumisest ja uutest meelelahutusviisidest räägitakse päevast päeva. Nüüd kus uus konsoolipõlvkond ukse ees, vana täies elujõus, indiemängude areng õitseb ning Oculus Rift ennast tulekuvalmis seab, on mängumeelelahutus võimsam kui kunagi varem.

Foto: ekraanitõmmis

See on hea mänguritele, see on hea tööstusele, see on hea igas mõeldavas suunas ja ma julgustan omalt poolt kõiki selles elu poolt pakutavas mängus edaspidi kaasa lööma.

On viimane aeg unustada, et videomängud mingil moel filmidest või muust meelelahutusest mingil moel alamad on. Nad võivad olla ning ongi oma rööbastel sama võrdsed nagu The Last of Us sel suvel tõestas ning Beyond: Two Souls täna taastõestab.

Plussid

+ Haarav lugu ja unustamatud peategelased
+ Animatsioon, miimika ja kehakeel on parimad, mida mängudest leida võib
+ Ellen Page ja Willem Dafoe
+ Naturaalselt voolav dialoog
+ Suur hulk valikuid ning lõpplahendusi annavad põhjust mitmeks mängukorraks
+ Mõned lummavalt kaunid ning detailsed keskkonnad
+ Stseenid ja lõpplahendus muutuvad valikute käigus tuntavalt

Miinused

– Üksikud ebakõlad kontrollskeemis
– Lubage meile rohkem tegutsemis- ning liikumisvabadust stseenides, mis jätavad mulje avatusest!
– Mõned vähemtähtsamad karakterid jäävad visuaalselt tähtsamatele tegelastele alla

Hinne: 8/10

Mängu jagas arvustamiseks Sony