Mäletan, kuidas ma umbes 20 aastat tagasi leiutasin oma esimese kaugjuhtimispuldi ja tugitoolist harjavarrega “Elektronika” teleri nuppe vajutasin. Tegemist ei olnud kindlasti maailma kõige elegantsema lahendusega ja selle riistapulga “levi” ei olnud just väga suur, kuid oma asja ta ära ajas.

Umbes samal ajal leiutas tegelane nimega Steve Wozniak teisel pool Suurt Lompi väikefirmas nimega CL9 sellist seadeldist, mis mitte ainult tema enda teleri kanaleid vahetaks, vaid teeks seda ka raadiol, kassetimängijal, garaažiuksel ja kõikvõimalikel muudel piiksuvatel ja vilkuvatel vidinatel. Wozi pult oli küll kõrgehnoloogilisem, kompaktsem ning mugavam opereerida, kuid minu omaga sai see eest voodi alt tuhvleid välja õngitseda.

CL9 nimeline leiutis läks ajalukku kui maailma esimene universaalpult. Minu oma läks ebasihipärase kasutamise käigus lihtsalt katki. Kui Wozniaki nimi millegipärast tuttav tundub, siis on selleks ka põhjus: mõned aastad varem oli ta koos ühe teise Stevega asutanud firma nimega Apple ning ehitanud valmis maailma esimese kaasaegse personaalarvuti. Omavahel öeldes oli kasvõi selle tõttu Woz minust palju tegijam.

Sellal kui Ameerikas piiksuvate ja vilkuvate vidinate ohjamiseks seadmeid leiutati, laulsime meie Eestit vabaks ning kogunesime poesabadesse seebitalonge lunastama. Elektroonika üleküllusega vaevatud heaoluühiskonna liikmete mugavusmure läks meist suure kaarega mööda.

Nüüd paarkümmend aastat hiljem oleme samas punktis tagasi, seekord õnneks teises rollis. Nagu tookord USA-s ei tea me teiste hädadest, lauludest ja talongidest midagi ning oleme ise oma kodud paksult elektroonikat täis tassinud.

Lõpuks hakkab meilegi pärale jõudma Wozi tollane mure. Kiire pilk diivanilauale näitas, et mul on sahtlis ühtekokku tosin pulti: võimendi, CD-mängija, minidiski, kassettdeki, teleri, digiboksi, PS2-e, Xbox 360-e, PS3-e, Wii, konditsioneeri ning arvuti oma. Lisaks mõned, mida ma enam ei kasuta nagu näiteks videokassetimängija ja eraldiseisev DVD mängija ja mõned, mida mul veel ei ole: iPodi ning digisalvesti oma.

Silmas tasub pidada, et enamuste operatsioonide jaoks on vaja rohkem kui ühte pulti: Näiteks X360 jaoks on vaja lisaks käima ajada teler ja võimendi ning neile õiged sisendid leida, samuti on vaja sisse lülitada konsool ise. Vaadates seda suurt puldimaardlat tuleb oodatava meelelahutuse asemel hoopis nutt peale ning Steve Wozniaki dekaadidetagune häda omandab palju maalähedasema dimensiooni.

Minu esimene katse poest ostetud universaalpuldiga läks haledal kombel nurja -- kadunud teleripuldi jaoks tuli mingi asendus leida ja selleks paistis sobivat üks paarisajakroonine hall asjandus, kus oli ohtralt nuppe peal. Asjandus oli toodetud Hiinas ning firmanime asemel ilutses karbil mingi üsna suvaline tähekombinatsioon.

Lisaks oli karbile kirjutatud suurte ja silmatorkavate tähtedega “Universal Remote Control” ehk universaalpult. Pärast mõnetunnist jahmerdamist oli selge, miks see sellist nime kandis -- see hunnik netust ei sobinud täiesti universaalselt ühelegi mu koduseadmele. Õnneks leidsin ma originaalpuldi diivani vahelt üles.

Paraku pakkus puldi leidmine rõõmu vaid üürikeseks ajaks, sest puldimaardla kasvas omasoodu, ajades oma kombitsaid laiali kõikidele vabadele pindadele. Sestap otsustasin, et seekord on kaks kohtu seadus ja hankisin omale uue agregaadi, seekord nimega Logitech Harmony One.

Tegemist ei ole kaugeltki odavaima vahendiga oma asjade haldamiseks, kuid ütlus, et iga asi on väärt seda, mida tema eest ollakse valmis maksma, peab siingi paika. Tegemist on puutetundliku vedelkristallekraaniga varustatud seadmega, mida USB liidese kaudu saab spetsiaalse programmiga häälestada. Kaasa pandud tarkvara sisaldab juba karbist välja võttes aukartustäratava nimekirja toetatud seadmeid ning uute seadmete täiendusi saabub nagu Vändrast saelaudu. Koos puldiga saab kaasa ka spetsiaalse aluse ning laadija, kuna pult ise töötab akude pealt.

Kaasa pandud tarkvara on üsna intuitiivne, kuid siinkohas tuleks kohe hoiatada põhjendamatu optimismi eest: tegemist ei ole sellise aparaadiga, mille abil saab kohe karbist välja kangutades hakata kanaleid mööda ringi surfima. Kuigi selle häälestamine on lihtne, eeldab see mõningast pingutust ning katsetamist ja seetõttu võib esimene sessioon uue musta sõbraga kesta isegi tund või paar. Kindlasti varuge selle jaoks aega ja kannatust.

Tarkvara abil on võimalik üksteise järel sisestada kõik oma seadmed ning seejärel valida sobilik tegevuste kombinatsioon. Näiteks Xbox360 pealt filmi vaatamiseks seadistasin ma puldi nõnda, et sisse lükati teler ja konsool ning seejärel valiti teleris sobiv sisend. Kuigi kaasa pandud võrdlemisi jutukas paigaldamisabiline aitab enam-vähem kõik asjad ühe jutiga ära teha, oleks ilmselt mõttekas kogu informatsioon veel üle kontrollida. Soovi korral on võimalik ümber nimetada menüü elemente, asendades need eestikeelsetega. Lisaks on võimalik eksisteerivaid makrosid laiendada ning lisada juurde võimalusi, millega tarkvara ise oma ebapädevuse piirides hakkama ei saanud. Väga meeldiv on võimalus näiteks tekitada nimekiri oma lemmikkanalitest, mille juurde saab panna asjakohase logo.

Kuigi seade pakub enam-vähem kõike, mis lubatud, ja rohkemgi, ei saa mööda mõningastest kitsaskohtadest. Need inimesed, kes omale PS3-e Blu-Ray mängijaks valinud on, ei saa sellest puldist suurt tolku. Nimelt PS3 kasutab Bluetooth liidesega pulti, olles tõenäoliselt ainuke omalaadne kogu kodutehnika hulgas. Suure tõenäosusega on tegu Sony teadliku sammuga, et propageerida taoliste mängijate müüki, mis suudavad traditsioonilise infrapunaga hakkama saada. Selle probleemi lahendamiseks on turul mitmeid üleminekuliideseid, kuid need on võrdlemisi kallid.

Samuti on teinekord ka kitsaskohti seadmete juhtimises. Näiteks minu Samsungi telekas oskab puldi antud signaaliga kas siis sisse või välja lülituda. Paraku Elioni poolt tarnitud digiboks seda ei võimalda ning kui ta on sees, siis lülitub välja ja vastupidi. Tulemuseks on see, et kogemata teist korda puldist käivitades lükkab see karp ennast hoopis välja. Kõiki lisatud seadmeid saab muide menüüst ka otse juhtida, kuid ikkagi on see üksjagu ebameeldiv ja nõuab natuke kohanemist. Oma olemuselt pole see siiski puldi probleem, vaid pigem nende vidinate oma.

Mingil määral on puudujääk muidugi ka lühikese vastupidavusega aku, mis peab vastu umbes nädala, kuid õnneks on mõistlik pulti kogu aeg laadimisalusel hoida ning seetõttu ei ole see eriline probleem.

Muide: Logitechi puldivalikus on analoogseid seadmeid veelgi -- hinna ja võimaluste poolest nii ühele kui teisele poole kalduvaid. Odavamatel on näiteks monokroomne ekraan, kallimatel seevastu on lisaandurid. Viimased on eraldi märkimist väärt, kuna nende kasutamisel ei pea puldi ning lisaseadmete vahel enam nähtavat ühendust olema. Pult ja andurid suhtlevad omavahel raadio abil ning andurid genereerivad või võtavad vastu vastavalt antud korraldustele edastatud signaale. See võimaldab aparaate silma alt ära kappi panna ning juhtida kuni 30 meetri raadiuses olevat valgustust, garaažiuksi, jne.

Kokkuvõtteks meenutab Logitechi universaalpult mõnevõrra Tolkieni “Sõrmuste isandat”, kus pahategija Sauron oma uue ja moodsa võlusõrmusega Keskmaa elanike endale allutada proovis. Inimeste peal see pult arvatavasti siiski ei tööta, kuid masinatega on sootuks teine lugu …