Left 4 Dead: parim zombiküsimuse die Endlösung

 (19)
Left 4 Dead: parim  zombiküsimuse <i>die Endlösung</i>
---

Keskmiselt korra või kaks aastas üllatab mängumaailma mõni selline üllitis, mis ei allu hästi analüüsile: iga komponent eraldivõetuna on juba kordi leierdatud motiiv, kuid tervikut on raske hinnata millegi muu kui ülespoole keeratud pöialdega. 2008 aasta taoline mäng oli "Left 4 Dead".

18. novembril 2008 müüki ilmunud mängul olid tegelikult päris suured ambitsioonid. Kõigepealt pidi asi väärikalt tähistama kodufirma (Valve) debüüttoote "Half-life" kümnendat juubelit. Teiseks pidi see tõestama, et selle loojad on endiselt tasemel ning kolmandaks on tegemist omamoodi läbimurdega uude žanri, mis viib tegevuse võrgus grupi tasemele.

Edus veendunud tootja ei varjanud oma enesekindlust: Euroopas ja Ameerikas kulutati promole kokku 10 miljonit George Washingtoni pildiga paberit ning reklaamid ilmusid nii televisioonis, trükimeedias kui tänaval.

Taustalugu astub peaaegu täies kooseisus maha filmist nimega "28 päeva hiljem": tundmatu marutõbe meenutav ülinakkav viirus pääseb kusagilt valla ning loetud päevade jooksul võtab nakkus pandeemia mõõtmed. Nagu sellele žanrile kohane, ei tapa viirus oma ohvreid, vaid muudab need verejanulisteks zombilaadseteks tapjateks. Kuigi üksikutel inimestel on sellele haigusele kaasasündinud immuunsus, ei muuda nakatunute viirusest tingitud vajadus otsida ja rünnata mittenakatunuid nende elu põrmugi hõlpsamaks.

Mäng ise keerleb nelja Ellujäänu ümber: Francis on endine mootorrattur, karm jõrm ning tätoveeritud nagu pärsia vaip. Kolledžiõpilane Zoey esindab tiimi nõrgemat ja analüütikust IT mees Louis (kes on patsiga poisi jaoks pisut liiga kiilakas) mustnahalisemat poolt. Lakkamatult sigarete imev Bill on Vietnami sõja veteran ning militarist saapatallast mütsinokani.

Mängija saab valida omale sobiva rolli ning koos kolme kaaslasega minna pandeemiat "ravima". Kuulhaaval. Funktsionaalsest vaatevinklist lähtuvalt ei ole rollidel vahet: kõik saavad kasutada samu relvi ning abivahendeid. Kui juhtumisi kolme sõpra käepärast pole, võtavad puuduvate tegelaste rollid üle arvuti poolt juhitud botid. Nimi "Left 4 Dead" viitab lisaks internetislängi lühendile ka tuumikgrupi mängijate arvule.

Valve sõnul sai number 4 valitud pärast pikemaajalist analüüsi. Näiteks viie mängija puhul kipub grupp pahatihti jagunema 3 - 2 grupikesteks, mis muudab oluliselt mängu dünaamikat ning kaotab ära neljases meeskonnas tekkiva eesmärgiks olnud küünarnukitunde.

Nelja Ellujäänu vastaseks on lugematu hulk Nakatunuid, keda leidub kõikjal sadade kaupa. Nakatunute aju on minetanud kõik oma kõrgemad funktsioonid ning nad ründavad pimesi kõike, mis vähegi nakkusevaba paistab olevat. Kuid tavalised zombied pole ainuke ja ka mitte kõige tõsisem ohuallikas takistamaks Ellujäänute teed õndsuseni -- õnneks küllalt harva esinev mutatsioon muudab osa kandjatest Suitsumeesteks, Pommideks, Kiskjateks, Nõidadeks ja Tankideks -- igaüks oma ebameeldiva lisaomadusega, mille neutraliseerimine nõuab tihtipeale mitme mängija koostööd.

Elukate poolt pakutava põnevuse eest hoolitseb sisseehitatud tehisintellekt, mida kutsutakse Lavastajaks. Lavastaja jälgib mängijate tegevust ja sõltuvalt nende tasemest lisab jooksvalt kolle, muudab nende asukohta ning võimekust. Tänu sellele on iga järgnev kord selles maailmas unikaalne ja alati sobiva raskusastmega.

Graafiliselt on tegemist vana hea Source mootorile üles ehitatud mänguga, mis tähendab seda, et kuigi tänapäeva mõistes ei ole tegemist millegi jalustrabavaga, pole millegi üle ka otseselt viriseda. Keskkonnad on detailsed ning vaheldusrikkad ja aeg-ajalt kallale lendavate pahategijate hordid on piisavalt muljetavaldavad. Audiokülje pealt oleks kasulik teada, et rögin, millega Nakatanud heliriba täidavad on pärit sellise tegelase nagu Mike Patton kõrist, kes laiemale üldsusele on rohkem tuntud kui "Faith No More" laulja.

Kui koostöö sõpradega laabub on järgmise tasemena päris huvitav võrgus inimeste vastu mängida. Sellisel juhul jaguneb kaader kahte meeskonda: Nakatunud ja Ellujääjad, kus viimased mängivad nii nagu ikka, kuid esimesed püüavad teiste eksistentsi võimalikult kibedaks teha. Võrgus on võimalik mängida ka ellujäämise nimel, kus järjest kasvavad Nakatanud hordid katsuvad mängijate eluküünalt kustutada. Võrk on muide kogu asja tuumaks ning mitte asjata ei peeta seda 2008 aasta parimaks võrgumänguks.

Kui nüüd peaks "Left 4 Dead-i“ mõne teise mänguga võrdlema, siis tuleb esmapilgul pähe selline klassik nagu "Doom" koos oma jätkudega. Esiteks teadvustas "Doom" laiemale üldsusele võrgumängu võimalusi, koos kontseptsiooniga, et on võimalik ühiselt arvuti vastu sõdida. Teiseks meenutab pahalaste rudimentaalne intellekt väga "Doomi" deemonite käitumist olles samas taustaloo seisukohalt palju loogilisem ja põhjendatum. Tegelikult võib isegi öelda, et kui mängijale meeldis Id Software epohhiloov mäng, siis meeldib talle ka "Left 4 Dead".

PS. Kampaaniaosa koosneb neljast segmendist, millest igaühel on oma tunnusplakat. Huvitaval kombel on esimese segmendi "No Mercy" plakatil Zoeyl kolm käelaba. Katsu nüüd aru saada, kes täpselt see mutant siin on….

Mängu toob maale Andrico, müüb ProGames. (Hind: PC 699.-; Xbox360 999.-)