Välimuselt on arvutihiiri võimalik lahterdada kahe mõõdupuu järgi. Üks neist on hoidmisviis ja teine käelisus. Hoidmisviise on laias laastus kaks: sõrmedega hoitav hiir, kus ranne on kas õhus või puhkab laual ning randmehiir, kus ranne puhkab hiirel.

Viimased on selgelt suuremad kui esimese kategooria omad ja Microsofti panus mänguhiirte valdkonda kuulub just siia. Käelisuse vaatevinklist on tegemist disainilt jõulise paremakäelise hiirega, mida tunnistab ka selle kuju ja nupud vasaku külje peal.

Nagu mänguhiirtel juba standardiks on saanud, võimaldab hiir lennult tundlikuse ümberlülitamist spetsiaalse nupu abil valida on võimalik 400, 800 või 2000 punkti tolli kohta, kuid erinevalt konkurentide mõnevõrra krüptilistest tulekombinatsioonidest saab sellel seadmel hetkeseisust kohese ülevaate pisikese vedelkristallekraani vahendusel.

Juhuks kui hiir peaks kõikidele pingutustele vaatamata tunduma käes kuidagi kohmakas, on Redmondi poisid pannud kaasa karbitäie “tuunimisvahendeid”: kaaluvihte ja jalaseid. Esimesed võimaldavad hiire raskuse seada just enda jaoks sobivaks ning jalastega saab reguleerida libisemist.

Mängu läheb ka vihikarp -- esmapilgul ootamatult raskel klotsil oma oma funktsionaalsus -- selle vahele saab lukustada hiirekaabli, hoides seda nõnda laualt maha libisemast ning teiste juhtmete sekka takerdumast. See on päris mõnus omadus võrgupidudel, kus kaablid tuleb kiiruga üles panna ja pole aega kõike oma käe järgi paigaldada. Ometigi on sellel ka oma miinuskülg -- kui kellelgi siiski peaks õnnestuma kogu selle kupatus laualt maha tõmmata, siis tuleb vihte ja jalaseid põrandat mööda taga ajada.

Mõneti võõristav on esmapilgul kahe pöidlanupu paigutus. Traditsiooniliselt on need paigutatud samale tasapinnale, kuid Microsoft on valinud teise tee: nupud asetsevad üksteise kohal. Näiteks võrgus ringi surfates tekib kogenematul kasutajal kohe põhjendatud küsimus, kas tagasi eelmisele lehele viib ülemise või alumise nupu vajutus?

Taoline veider lahendus muutub arusaadavaks mängudes, kus valikud asetsevad peaaegu vertikaalselt. Ometigi nõuab see teiste hiirtega harjunutel palju ümber õppimist ning seetõttu on taoline ergonoomikaalane innovatsioon üpris küsitav.

Muide, nuppudest rääkides on hiirel Windowsi loojale kohaselt ka kuues nupp, millele vajutamine tõmbab käima “Games Exploreri”, mis on ka üsna selge märk selle suunitlusest.

Võimalik, et suurim miinus on Logitechilt tuttava rulliku sammpiduri välja lülitamine võimaluse puudumine. See võib olla taotluslik, sest vabakerimine võimalus ei pruugi alati mängudes kasuks tulla, kuid muudes rakendustest paneb taoline lahendus sellega harjunu ebameeldivasse olukorda.

Hinnang

Miinuseid ja pluss kokku lüües peab tunnistama, et eelpooltoodud kriitikale vaatamata on tegemist innovatiivse ja kvaliteetse hiirega, mille põhiliseks probleemiks on selle liigne spetsialiseeritus ning tunne, et kohati on innovatsiooniga liiga kaugele mindud; samas on mitmed miinused tingitud pigem tarbimisharjumustest ning võivad kellegi teisi silmis osutuda hoopis plussideks.

Tõenäoliselt lähim konkurent sellele on mõne kuu eest siinsamas hinnatud Logitechi G9 ning kuna tegemist on piisavalt erinevate seadmetega, peab lõpliku otsuse langetama nende kasutaja vahel valides ikkagi oma käega katsudes.

Alljärgnevas videos annab hiirest ülevaate Microsofti toote turundusjuht Bill Jukes.